„Lastefondi seltskond on nagu teine perekond, kellega koos on lõbus. Ideed tulevad iseenesest ja mõtteid on alati rohkem, kui me suudame osaleda üritustel. Kõikide ideid võetakse kuulda ja neid lihvivad vanemad fondis olijad, kes teavad, kuidas võiks miski õnnestuda. Samuti kuulatakse uusi inimesi, kellel on kogemusi mujalt või lihtsalt häid mõtteid. Igaüks, kes tunneb, et tahab aidata lapsi, võiks tulla meie sekka,” arvab Rainis Käo, kes on olnud Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi vabatahtlik kolm aastat.
Rainise sõnul sai tema teekond heategevusfondi alguse ühest telesaatest „My skin is killing me”, mida ta vaatas hilisel õhtutunnil 2011. aastal. Telesaates oli juttu poisist nimega Payton, kes põdes erilist nahahaigust, mille nimi on bulloosne epidermolüüs. Saates tutvustati uut läbimurret haiguse leevendamisel, kus poisile siirdati pere pesamuna luuüdi ja Paytoni seisund paranes märgatavalt. „Vahetult enne seda oli koolis teemaks jõulukingid, mille raames taheti teha kuskile annetus. Mina olin uurinud Lastefondi kodulehekülge ja sealt oli mulle jäänud meelde Laura, kellel on samuti bulloosne epidermolüüs. Seejärel tekkis mul idee, et võiks küsida, miks pole Eestis luuüdi siirdamist proovitud ja kas üldse ollakse sellest teadlikud. Nii ma kirjutasingi Lastefondile,” meenutab ta.
Rainis selgitab, et sealt edastati informatsioon ka arstile, kes rääkis sellest Laura perekonnale. Tema ise sai kutse heategevusfondi koosolekule, kuhu ta otsustas ka kohale minna. „Nii ma 2011. aasta detsembris Lastefondi jõudsin ja ei kahetse absoluutselt, et läksin kohale. Väga super seltskond on fondis.”
Haruldaste haiguste päeva peakorraldaja
Rainis on kolme aasta jooksul proovinud Lastefondis mitmeid tööülesandeid, kuid eelmise aasta lõpus sai temast haruldaste haiguste päeva peakorraldaja Tallinnas. „Ürituse peakorraldaja sai minust üpriski lihtsalt, sest mina selle idee välja pakkusin ja olin üsna motiveeritud haruldaste haiguste päeva korraldama. Seejärel pakuti mulle ürituse peakorraldaja rolli ja ma olin nõus. Ülesannetest oli vastutada kõige eest, leida üritusele inimesi, koos Tartu peakorraldajaga tegevuskava väljatöötamine ja „Kuldvillaku” erisaate idee teostamine,” tutvustab ta lähemalt peakorraldaja tööülesandeid.
Aktiivne üritustel osaleja
Lisaks haruldaste haiguste päeva korraldamisele on Rainis olnud ka Klubi Tartu Maratoni koordinaator. „Olin sellel ametikohal 2012. aasta sügisest kuni 2013. aasta kevadeni. Olen Klubi Tartu Maratoni üritustel müünud Lastefondi meeneid, tegelenud lastega, Mõmmiku maskoti sees jooksnud koos väikestega, sõitnud rattaga maskottide võistlusel ja müünud pannkooke.”
Ta lisab, et on osalenud veel haridusmessil Intellektika, heategevuslikul sporditarvete laadal, Tartu Hansapäevadel, heategevuslikul jõuluvõistlusel Tartu Ülikooli Akadeemilises Spordiklubis, jõulukontoris nii Tartus kui ka Tallinnas ning võtnud osa korvpallimängudest. „Olen osalenud ka 2013. aastal konverentsil „Enneaegse lapse sünni mõju lapsele, perele ja ühiskonnale”, kus müüsime Lastefondi meeneid. Samuti olen olnud diabeedipäeva koordinaator, mille raames organiseerisin Lastefondi vabatahtlikud Selveritesse arstitudengitele appi tööd tegema.”
Rainise sõnul on Lastefondi seltskond nagu teine perekond
Uued sõbrad ja kogemused
Rainise sõnul on tema jaoks heategevus hea tegemine tasu saamata, kuid tema arvates annab vabatahtlik töö ka omalt poolt midagi vastu. „Vabatahtlik töö on mulle andnud väga palju huvitavaid inimesi, kellega vestelda. Olen saanud uusi tuttavaid ja sõpru ning kindlasti ka emotsioone. Veel on vabatahtlik töö Lastefondis andnud uusi kogemusi ja teadmisi ning olen saanud teada, milline näeb välja heategevusfondi tagatuba.”
Täiskohaga parameedik
Lisaks Lastefondi vabatahtlikule tööle on Rainise elus olulisel kohal meditsiin, sest ta töötab täiskohaga Ida-Tallinna Keskhaiglas parameedikuna erakorralise meditsiini osakonnas. Tema tööülesanneteks on patsientide heaolu tagamine, kriitilises seisundis inimeste õige ja kiire käsitlus – anda patsiendile õige asend, tagada eluliselt tähtsate näitajate monitooring ning kiire transport. „Minu ülesanne on aidata teisi meeskonnaliikmeid ja panna tähele patsientide muresid. Samuti teha elustamisel kõik, mis võimalik, et patsient elama jääks.”
Meditsiin on huvitav
Väljaspool heategevusfondi tegeleb Rainis ka ülikooliõpingutega. Ta õpib Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis teisel kursusel õenduse eriala. „Enne seda sai õpitud Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis erakorralise meditsiini tehniku eriala. Olen juba gümnaasiumiajast olnud seotud meditsiiniga, sest õppisin
meditsiinisuuna klassis.”
Rainis tunneb huvi tervishoiu vastu, sest talle meeldib teada saada, mis on inimesel viga, mis seda
põhjustab ja kuidas saab inimest korda teha. „Kui olla kogu aeg meditsiini juures, siis loogiliselt saab väga palju tuletada, mis ühte või teist probleemi põhjustab. Kui inimesel on suur verejooks, siis loogika ütleb, et pulss on kiire. Loogika, et kui ravim avaldab mõju mingile retseptorile, siis mõju läheb igale
poole, kus need retseptorid on.”
Spordipisik pole kadunud
Rainise sõnul meeldib talle vabal ajal tegeleda spordiga, kuigi viimasel ajal pole selleks palju aega, sest kool ja töö suudavad tema graafikud väga segamini keerata. „Keskkooliajal sai palju trennis käidud ja regulaarselt sporti tehtud. Praegu pole mul igapäevaselt vaba aega, et saan igal õhtupoolikul trenni teha. Kord olen päeval koolis, ööseks lähen tööle ja siis uuesti järgmisel päeval kooli. Isegi kui minna pärast sellist tsüklit trenni, siis kasutegur on väike ning organismi tapmine korralik, sest unetunde jääb sageli väheks. Kui vaba aega on, siis käin hea meelega jooksmas. Eks see spordipisik on tegelikult siiamaani sees ja eks see piinab mind ka mingil määral, et ma olen veidi laisk.”
Rainisele meeldib vabal ajal jooksmas käia
Rainis lisab, et vabal ajal meeldib talle samuti lugeda raamatuid ja kirjutada blogisse. „Lugeda meeldib meditsiiniteemalisi raamatuid, teaduskirjandust ja vahel ka mõnda romaani. Pean hobi korras meditsiiniteemalist blogi, kuhu mõnikord kirjutan. „Üritan kuidagi puhata, kuigi sellekski on aega napilt, aga puhkus minu jaoks ei ole mitte jalad seinal, vaid ikkagi aktiivne puhkus.”
Loo autor: Kaidi Koort