Verivorstid, seapraad, praekapsas ja kõrvitsasalat täidavad enda isuäratava lõhnaga peagi meie kõigi kodusid. Kuusepuu elutoas ja perekonna ning sõprade rõkkav naer muudavad olemise täiuslikuks. Jõuludeni on jäänud veel loetud päevad, seda on näha ehitud linna tulesärast ja postkontorite looklevatest järjekordadest. Kuigi meil on palju ühiseid kombeid, siis tähistab iga perekond jõulupühi ikkagi omamoodi. Lastefondi vabatahtlike ridadest uurisin järele, kuidas tähistavad jõule meie kujundaja Egle Kiik ja veebijuht Tarmo Sulg. Seekord on jõulud nende kodus erilisemad kui tavaliselt, sest aasta tagasi, täpselt päev enne pühi, suurenes nende pere pisikese Helene võrra.
Jõulutraditsioonide väljakujunemine
„Enne lapse tulekut ei veetnud me pühi kunagi haiglas, vaid ikka pigem kuskil pidulikumas keskkonnas,” meenutab Egle rõõmsalt eelmise aasta sündmusi. „Eks lapse sünniga meenub ka iseenda lapsepõlv ja selle kõige olulisemad sündmused”.
Tarmo veetis lapsena pühad alati ema-isa ja venna seltsis ning kirjeldab jõule kui väga perekondlikku koosviibimist. Egle peres tehti teisiti. „Jõulud veetsime alati suure perega,” räägib ta oma lapsepõlvest. „Sinna kuulusid kõik tädid-onud, naabrid ja paljud teised. Kindlasti sai alati kuulatud jõululaule kassettide pealt.” Ta lisab, et aasta lõpp ongi alati olnud pigem aeg, mil saab sugulasi-tuttavaid näha ning siiamaani on neil enamasti õnnestunud seda jõulutraditsiooni jätkata.
Suure perega jõule tähistades ei hoolita ka väga kuupäevadest. „Kui on leitud üks hetk, kus kõik pered saavad kokku tulla, siis see tähendabki minu jaoks 24., 25., ja 26. detsembrit üheskoos. Üritame ka meie mõlema vanemad samale jõulupeole kaasata, et tekiks rohkem ühtse perekonna tunne.” Aastatega on perekond suurenenud ning jõuludeks sõidetakse üheskoos alati kellelegi teisele külla. „Siis ei pea ükski inimene hirmuga jälle detsembrit kartma, et kõiki võõrustada,” kirjeldab Egle värvikalt. „Ja see, kes ei saa ise tulla, sellele peab külla sõitma,” lisab Tarmo ja kinnitab, et ühistel jõududel suudetakse taoline koosolemine saavutada.
Ükski koosolemine ei ole täiuslik ilma maitsva toiduta. „Jõululaud kaetakse ikka klassiklaliste roogadega, mis kõigile pereliikmetele juba lapsepõlvest tuttavad;” ütleb Egle. „Kindlasti ei puudu meie laualt kunagi ema valmistatud ahjuliha, marineeritud seened ja praekapsas. Kuna alati lepitakse eelnevalt kokku, kes mida toob, siis võib igaüks võtta kaasa midagi endale meelepärast,” seletab ta. „Verivorst,“ ütleb Tarmo kindlalt juurde ja ega tegelikult rohkem sõnu siinkohal vaja polegi.
Ka kingituste osas on oma koht traditsioonidel. Seda tava on Egle ja Tarmo peres mitmete muudatuste kaudu täiuslikkuseni timmitud. „Oleme kingituste tegemisi erinevalt üritanud lahendada,” seletavad Egle ja Tarmo koos. „Küll oleme kambakesi teinud ühe suure kingi või hoopis teinud loosi ja kinkinud pudi-padi igaühele. Nüüd on aga aastaid jäänud traditsiooniks, et ühisel jõulupeol kingime ainult lastele kingid,” räägivad nad. „Niimoodi mitme perega koostööd tehes saab jõuluvana tuua alati ühe kvaliteetse, vajaliku ja meeldiva kingi, mille lapsed avavad ühise jõulupeo ajal.” Nad lisavad, et teineteisele tehakse kinke pigem jooksvalt ning pannakse eelkõige tähele, mida teine vajab. „Kuigi jõulud on alati natuke kiirem aeg, siis ei tähenda see, et peaks stressil laskma tekkida,” võtab Tarmo mõlema seisukohad aastalõpu kingituste ostmise ralli suhtes kokku.
Mälestused möödunust
Mõned mälestused lapsepõlvest on ikka natuke kirkamad kui teised ja saadavad meid veel kaua-kaua ka siis, kui oleme juba suured. Egle mäletab tänagi veel täpselt, kuidas väiksena sai jõuluvana oodatud. „Täiskasvanud ei olnud kadedad ja muudkui utsitasid takka, et olid saani justkui näinud akna tagant. Ja omast arust ma ka nägin põtru akna taga liikumas. See polnud ju oluline, et õues koerad jooksid,” räägib ta ja naerab südamest lapsepõlves omatud piiritu fantaasia üle. „Tekkis selline eriline emotsioon. Käisin veel samal õhtul õues salaja detektiivi tööd tegemas ja saanijälgi taga ajamas, et tõendusmaterjale koguda. See osa kahjuks enam nii hästi ei läinud,” kirjeldab ta. Egle lisab, et mõnikord teevad juba paar koera varju elu palju ilusamaks.
Ka Tarmo uudishimu väikese poisina oli ohjeldamatu. Ei piisa ju sellest, et detsembris igal hommikul aknalaual sussi sisse mõni maius ilmub. „Tahtsin nii-nii väga päkapikke näha ja teesklesin, et jäin magama. Mitmel õhtul jäingi magama ja üllatus oli jälle sussi sees,” mäletab Tarmo ja ei saa naeratust tagasi hoida. „Kuid ükskord õnnestus üleval olla ning näha, kuidas ema tuli sussi kohendama,” ütleb ta uhkel häälel.
 |
| Tarmo soovib, et inimesed leiaksid rohkem aega lähedaste jaoks |
Lastefondikate jõulusoovid
Häid soove ei ole kunagi liiga palju ja koos Egle ning Tarmoga soovivad ka paljud teised Lastefondi vabatahtlikud kõigile ohtralt häid mõtteid ja tundeid edasi anda.
„Et inimesed mõtleksid ja teeksid head mitte ainult detsembris, vaid aasta läbi,” on Egle jõulusoov.
„Rohkem tolerantsust ning soovi head teha mitte ainult jõulude ajal, vaid märgata abivajajaid aasta ringi,” nõustub meie vabatahtlike koolitusjuht Marii Malinen. „Mina soovin inimestele enda ümber rahulikke jõule oma lähedaste seltsis. Et oleks võimalik aeg maha võtta ja nautida hetke.”
„Rohkem hoolivust ja heasüdamlikkust jõulupühade ajal. Minu arvates on oluline märgata inimesi, kes vajavad abi,” sõnastab enda jõulusoovi meie blogi toimetaja Kaidi Koort. „Soovin, et lumi tuleks maha ja sellel aastal oleksid valged jõulud. Imelist jõuluaega!”
„Et inimesed leiaksid rohkem aega enda lähedaste, sugulaste ja sõprade jaoks,” soovib Tarmo.
„Kõigile inimestele jõulurõõmu ja soojust südamesse,” soovib meie tegevjuht Sandra Liiv. „Et inimesed võtaksid hetke, et hinnata neid, kes on nende ümber. Et kõigi jõulud oleksid pehmed ja kaisurohked ning et igas toanurgas oleks seda jõululõhna ja jõuluhõngu. Ja natuke maagiat ka.”
„Laske soojus ja headus oma südamesse!,“ soovib meie Tartu vabatahtlike juht Pille Marmor. „Nautige igat hetke sellest imelisest ajast!“
 |
| Egle ja Tarmo laps Helene, kes sündis päev enne jõule |
Soovime üheskoos kõigile rahulikke jõulupühi ja head vana aasta lõppu!
Loo autor: Margit Tensok