Elas kord, mitte seitsme mäe ja mere taga, mitte kõrgel tornis üksikus toakeses, mitte kaugel-kaugel kuningriigis. Elas kord hoopis siinsamas, meie kodustes Eestimaa metsades, väga arvukas ja elav karude kogukond. Ei saa mitte väita, et tegemist oli ainult pruunkarudega. Nii mõnelegi neist meeldis kanda roosasid sulgedega kaunistatud kübaraid, kui oli vaja juua kella viie teed. Samavõrd oluline oli õhtul tugitoolis ajalehte lugedes riietuda ruudulise mustriga vesti, mille juurde kuulus loomulikult alati samavõrd ruuduline kikilips. Väljanägemine pidi olema lugupeetud, seda õpetati väikestele päntajalgadele juba lasteaias.
Just sellises kirjus, kindlalt struktureeritud ja rõõmsameelses külas, kasvas üles särasilmne ja suurte kõrvadega Mõmmik. Tema karv oli küll pruun ja sile, aga ka tema polnud teps mitte tavaline pruunkaru. Mõmmikul oli nimelt ema suurte kõrvade juurde suurepäraselt sobiv suur pea. Pea oli lausa nii suur, et poest ostetud mütsid ei mahtunud talle mitte kunagi pähe. Need olid vaevalt piisavalt suured, et kõrva otsa mahtuda. Aga sellest polnud midagi, sest Mõmmiku vanaema oli kudumisvarrastega väga osav ning mõtles alati välja uusi mustreid, millega isekootud mütse kaunistada. Terves külas polnud teisi nii põnevate värvide ja mustritega peakatteid. Võiks lausa öelda, et peaehteid. Pealegi leidis Mõmmik, et suurele peale on kerge teha pikka-pikka pai.
Mõmmiku vanaema kandis suuri prille, millel olid lillad raamid ja mis tihti ninaselga mööda alla libisesid. Ninatipuni välja. Kodukleiti kaunistasid erinevates toonides lilled ning tänu vanaema sahisevatele sussidele oli tema tulekut juba kaugelt kuulda. Vanaema oli aga väga tark karu. Vähemalt arvas Mõmmik nii. Juba väiksest saati sai Mõmmik kõiki enda mõtteid temaga jagada ning vanaema kuulas need kannatlikult ja mõistva suhtumisega ära. Pärast rääkimist oli enesetunne alati parem.
Nõnda siis Mõmmik kasvas ja kosus ning aastate jooksul pani ta enda juures midagi tähele. Talle väga meeldis aidata. Ta oli terve küla kõige abivalmiv karu. Kui oli vaja kooki küpsetada, et oleks midagi kella viie tee kõrvale ampsata, siis oli Mõmmik alati nõus aitama. Kui oli vaja lambipirn välja vahetada, et näeks jälle ajalehte lugeda. Kõik teadsid, et Mõmmikust saab alati abi. Ajapikku mõistis ta, et midagi olulist oli puudu. Ta tahtis anda edasi teistele seda tunnet, mida tema vanaema talle oli andnud. Seda südamesoojust. Seda tunnet, et nüüd sai parem. Karukülas ei vajanud aga keegi, et Mõmmik teda ära kuulab või et ta lihtsalt juures on. Kõigil olid ju vanaemad!
Mõmmik oli segaduses. Tema tahe teisi aidata oli vähemalt sama suur nagu ta peagi. Kes vajavad abi? Kuidas saaks aidata? Mida endaga peale hakata? Kõik need muremõtted käisid tal peas ringi ning ta otsustas vanaemaga rääkida. Tema on ju alati osanud Mõmmikut aidata. Nii ta siis enda muret vanaemale kurtiski, kes pärast pisikest mõtlemispausi midagi väga põnevat lausus. „Et enda elu eesmärki leida, peab kõigepealt kolm aastat rahulikult suure kivi peal istuma. Nii räägiti ennemuiste.” See mõte viis vaese Mõmmiku ainult veel suuremasse segadusse ning ta otustas jalutama minna. Värske õhk on ju turgutav. Nii ta kõndis müta-müta metsas ringi ning seisis järsku metsa ääres. Mõmmik oli kergelt kohkunud. Mõttesse vajunud, siis polnud ta ilmselt tähele pannud, kuhu kõnnib. Aga ta oli kaua kõndinud, sest käpad juba tuikasid. Õnneks oli kohe kõrval suur, pehme samblaga kaetud kivi, millel väsinud keha puhata.
Mõmmik oli külast nõnda kaugele metsa äärde jõudnud, et linn juba paistis. Siin linnas elasid karvkatteta inimesed. Kuid ka siin kanti kirjudes värvides riideid, kus vahest oli peal mõni põnev muster. Mõmmikul tekkis kohe kodune tunne. Nii ta siis istus seal ja jälgis eemal toimuvat. Noortel karudel on nimelt suurepärane silmanägemine.
Ja nõnda ta nägi lapsi liivakastis mängimas, koolikottidega koju kõndimas, haiglavoodis istumas. Mõned olid väga elavad, teised vaiksema iseloomuga. Üks tegelane jäi Mõmmikule väga silma. Väike heledapäine tüdruk istus oma ratastoolis juba mõnda aega liikumatult mänguväljaku ees, pilk suunatud tühjusesse. Mõmmikut üllatas kurbus lapse silmades. Kuidas saab keegi olla õnnetu, kui ta viibib mänguväljakul koos teiste lastega? Natukese jälgimise järel märkas ta, et tüdruk ei pääsenud teistele ligi, sest polnud kedagi, kes ta trepist üles aitab. Seepeale soovis Mõmmik, et tüdruk saaks teiste lastega koos mängida. Et trepp ei oleks takistuseks. Ja see soov läkski täide! Veel üks huvitav tõsiasi karude kohta, nad on maagiliste võimetega. Piisab, kui Mõmmik endale midagi soovib, ja nii lähebki.
Ta tundis end kohe palju paremini. Nähes, kuidas lapsed üheskoos rõõmsalt mängivad, siis tekitas see temas hea ja sooja tunde. Muremõtted olid kadunud. Ta otsustas järgmisel päeval tagasi tulla ja jälle kivi otsas istudes enda ümbrust jälgida. Nii ta tegigi ja teisel päeval jäi talle silma väike poiss, keda Mõmmik läbi haiglaakna nägi. Poiss istus enda voodi peal üksinda ning tundus, et ta oli nutnud. Tema ümber oli küll piisavalt õdesid ja arste, kes tema eest võimalikult hästi hoolitsesid, aga hingeliste haavadega jäi ta tol õhtul üksi. Ja seda ei saa ometi mitte lubada, mõtles Mõmmik endamisi ja hüppas läbi haiglaakna poisi tuppa sisse. Poiss oli esialgu kohkunud, aga Mõmmiku pehme ja soe karv võitis tema südame. Esinduslik punane kikilips aitas samuti kaasa hea esmamulje tekkimisele. Nii nad mängisidki üheskoos lõbusalt lauamänge kuni väike poiss ära väsis ja turvaliselt Mõmmiku kaisus rahulikult magama jäi. Mõmmiku südamesoojus jõudis temani. Alati ei peagi midagi suurt tegema, piisab kui lihtsalt juures olla. Hommikuks oli päntajalg läinud, aga mälestus temas jäi. Ning sellest sai kallis mälestus, mida poiss nii headel kui kurbadel aegadel naeratuse saatel meenutas
Mõmmik tuli ka kolmandal päeval suure kivi juurde tagasi ning seekord otsustas ta enam mitte lahkuda. Siin olid lapsed, kes teda vajasid. Tema kohustus oli nüüd laste nägudele naeratus tuua, ära kuulata nende mured ning pakkuda neile õlga, millele raskes olukorras toetuda. Aga praegu on veel vara öelda, et ta elas õnnelikult oma elupävade lõpuni. Liiga vara veel selleks! Mõmmiku lood jätkuvad seni, kuni leidub haigeid lapsi, kes vajavad tema tuge ja soojust.
Loo autor: Margit Tensok