Lastefondi vabatahtlik Mari Haamer pani kirja õppetunnid, mida pakkus talle heategevusorganisatsiooni ajaloos esimest korda toimunud vestlusõhtute korraldamine. Vestlusõhtud „Elu liikumispuudega lapsega“ toimusid rahvusvahelise kunstinäituse „Julgus elada“ raames.
Selle aasta oktoobris toimusid kaks üritust, millesarnaseid Lastefondi ajaloos varem toimunud polnud. Kahel õhtul rääkisid kaks peret, keda Lastefond pidevalt toetab, oma loo. Neid intervjueerisid tuntud Lastefondiga seotud inimesed – esimesel õhtul saatejuht ja Peetri Jooksu Apollo Kino heategevusjooksu patroon Roald Johannson ja teisel õhtul näitleja ning Klubi Tartu Maratoni Heateo jooksu patroon Tõnis Niinemets. Minul oli võimalus vabatahtlikuna neid üritusi korraldada. Kirjutan kolmest õppetunnist, mida see mulle andis.
Leia endale meeskonnakaaslane ja anna talle vabadust tegutseda
Vestlusõhtu korraldamise ülesanded sai suures plaanis jagada kaheks – kohviku korraldamine ja muu korraldus (ruumiga seotud küsimused, vabatahtlike leidmine, suhtlus esinejatega). Minu kogemus on, et väga hästi toimib ürituste korraldamisel see, kui leiad endale meeskonnakaaslase, keda usaldad ja kellele saab anda vastutuse ürituse kindla osa eest. See on parem, kui ainult väikeste ülesannete delegeerimine, kuna vabatahtliku motivatsioon on alati kõrgem, kui tal on vabadus valida, kuidas ta ülesannet täidab. Nii saab ta oma mõtteid ellu viia, mitte ei täida ainult käsku. Kui üks inimene vastutab üksi kogu ürituse eest, ei saa ta paratamatult kõiki üritusega seonduvaid aspekte nii põhjalikult läbi mõelda, kui siis, kui vastutusalad on jagatud. Minul vedas väga, et vabatahtlik Sigrit oli valmis võtma kohviku korraldamise mõlemal vestlusõhtul enda peale. Tulemuseks oli palju uhkem kohvik, kui ma ise oleks jõudnud korraldada. Samuti oli mul ürituse ajal palju lihtsam ülejäänul silma peal hoida, kuna teadsin, et Sigrit tegeleb kohvikuga.
Kogemus annab enesekindlust
Esimene üritus, mida ma Lastefondis korraldasin, oli 2017. aasta Üleannetuse kampaania Läänemaa perepäev. Üleannetuse perepäeva korraldamine oli üks keerulisemaid ja suuremaid asju, mida ma oma elus üldse teinud olen. Samas see tunne, kui ürituse päeval tulid kohale kümned vabatahtlikud ja sajad osalejad, oli kirjeldamatu. Mäletan, kui mures ma olin Üleannetuse perepäevale eelneval õhtul, kas üritus ikka tuleb välja ja kas inimesed tulevad kohale. Nüüd, korraldades juba mitmendat üritust, olen õppinud korraldamist palju rahulikumalt võtma. Ei saa öelda, et vestlusõhtute korraldamisel kõik ideaalselt oleks läinud, kindlasti mitte. Näiteks ootasime osalejaid rohkem, kui kohale oli tulnud. Kuid kui on varasem kogemus, et üks negatiivne aspekt ei riku üritust ning et elu läheb edasi, ükskõik mis ürituse päeval juhtub, saab ka üritusele eelneval ööl rahulikult magada. Kes tegutseb, sellel läheb kindlasti ka midagi valesti, aga see on normaalne elu osa. Nagu ütleb ingliskeelne vanasõna: „The master has failed more times than the beginner has even tried.“
Vabatahtlik tegevus annab võimaluse mugavustsoonist välja astuda
Vabatahtlik töö Lastefondis on mulle pakkunud palju erinevaid kogemusi ja õppimisvõimalusi, millega ma tavalelus kokku ei puutuks. Seda vaatamata sellele, et ka mu igapäevatöö on vaheldusrikas ja väljakutseid pakkuv. Viimasest ajast tuleb ereda näitena meelde Saku Suurhallis Buduaari Turul Ženja Fokinile intervjuu andmine. Üritustel annetuste kogumine arendab müügitöö ja võõraste inimestega suhtlemise oskust. Alguses tundub võõralt inimeselt raha küsimine hirmutav ja isegi ebaviisakas. Kui seda aga teha, saad aru, et tihti on inimesed hoopis rõõmsad, et neil on võimalus hea eesmärgi nimel annetada. Samuti on hea tunne, kui saad mõne inimese meelt muuta. Hästi on meeles üks kontsert, kus üks mees keeldus alguses annetamast, kuna meie, st vabatahtlikud, olevat tema meelest makstud töötajad ja pidev annetamine ei ole jätkusuutlik. Selgitasin talle, et oleme vabatahtlikud, kes ei saa annetuste kogumise eest mingit tasu ning et Lastefondi eesmärk pikas plaanis on saada riiklik rahastus neile asjadele, mille eest täna maksab Lastefond. Hiljem tuli see sama mees tagasi ja ütles, et oli asja üle järele mõelnud ning tegi meile päris suure annetuse. See oli hea tunne!
Vabatahtliku töö ei ole alati kerge. Tihti tuleb pärast tööpäeva või nädalavahetusel minna kuskile või teha midagi, mis esialgu tundub tüütu kohustus, mis toob paratamatult kaasa mõtte, et miks ma ei võiks rahulikult kodus tšillida. Samas kui asi on tehtud, on tunne väga hea ja juba varsti võtad ette midagi uut. Eriti suure motivatsioonilaengu annab kohtumine nende laste ja peredega, keda Lastefond toetab. Seepärast on mul väga hea meel, et Lastefond otsustas vestlusõhtud korraldada ja loodan, et juba varsti toimuvad uued sarnased üritused!