2009
Paljud on Mõmmikust kuulnud, paljud on teda näinud, paljud on talle lehvitanud, paljud on talle patsu löönud, paljud on teda kallistanud, paljud on teda peljanud, paljud on üritanud tema ninast sisse piiluda… aga vaid üksikud teavad, kuidas sündis tänaseks Lastefondi identiteedi kandja staatusesse tõusnud pehme ja armas Mõmmik.
Juba algklassides õpetatakse, et mõmmikud sünnivad tavaliselt pisikeste ja abitutena keset talve paksus karulaanes pimedas koopas ja kevade saabudes on nad juba niivõrd tragid, et lippavad koos puhanud emaga metsatukkasid uudistama. Ehk sattus ka Lastefondi Mõmmik ükskord niiviisi Tartu tänavatele ekslema ja leidis juhuse tahtel tee fondi kontorisse, kus talle kohe lips kaela seoti ja headel eesmärkidel tööle rakendati?
2010
Päris nii ikka tegelikult ei olnud. Lastefondi Mõmmiku juured ei vii paksu karulaande, kus tema ema teda siiani, meepott kapis, pikisilmi tagasi ootab. Mõmmikul on hoopis kaks ema ja nad mõlemad olid tema sünnihetkel Tartu linnas – „vaimne ema” on Lastefondi särav vabatahtlik (nüüdseks ammu vilistlane) Pii Müller ja „füüsiline ema” on teater „Vanemuine” kunstnik-butafoor Terje Kiho (abiks oli ka tema kolleeg Leenamari Pirn).
Revolutsioonilise idee tekkimist kirjeldab Pii Müller
2011
järgmiselt:„Tavaliselt mul tekivad igasugused ideed, siis kui ma peaksin midagi hoopis muud tegema. Kuidagi hakkab siis alati aju hoopis põnevamaid asju välja mõtlema, mis oleks olemasolevale tegevusele suurepärasteks asendustegevusteks. Nii läks ka Mõmmikuga. Idee tuli peale esimest kokkusaamist Küllikesega (Lastefondi strateegiajuht Küllike Saar), kui aruteluks oli seinaleht, mida ma algselt fondi juurde tegema läksin ja milleni ma kunagi ei jõudnudki. Igaljuhul kusagilt see mõmm mulle pähe hüppas. Helistasin Küllikesele, küsisin mida tema arvab – ta ei osanud algul suurt midagi arvata, aga ütles, et võta ette ja tee ära!”
2012
Sõnakuuleliku vabatahtlikuna asus Pii kohe tegutsema: „Ma mäletan ka üsna elavalt seda, kuidas ma oma ideed, teha maskott, fondi nõukogule esitama pidin. Küllike miskipärast arvas, et ma peaks sellest kindlasti ise rääkima ja tundub, et see oli ka õige otsus, sest vastuväiteid teostamisele ei olnud ja mõmm võeti ka nõukogu poolt kiidusõnadega vastu. Mõni küll algul vaatas veidi altkulmu, et kelle nüüd Küllike kaasa on tirinud ja mis ta nüüd öelda tahab, aga õnneks kõhklused lahtusid kiirelt.” Konkurente Mõmmikul ei olnud – kohe alguses oli selge, et tuleb teha just tema, sest kes meeldiks lastele rohkem kui oma armas kaisukaru – igal mudilasel on ju vähemalt üks selline kodus olemas. Nagu igal tõsiselt võetaval kangelasel, on ka Mõmmikul olemas prototüüp, kelleks on üks punase lipsuga karamellikarva mängukaru, kes pesitses omal ajal (ja ehk ka praegu?) Lastefondi kontoriruumides – kust ta välja ilmus ei tea aga enam keegi.
2013
Vaid asjaosaliste peas eksisteeriva tegelase reaalseks muutmiseks võeti ühendust Terje Kihoga, kes on ka Tartu Tudengipäevade maskott Villemi autor. Lähtudes tellija soovist ja sellest, mida peab inimene suutma selles kostüümis teha, valmistas kunstnik Mõmmiku jaoks spetsiaalse lõike. Maskoti tegemisel kasutas Terje karvast riiet, porolooni, installatsioonitorusid, liimi, fliisi, paela, puuvillast riiet, niiti, tülli, põrandareliini, lükrat, nööpe, sametit, pleksiklaasi, haake, krõpsupaela. Mainitud karvast kangast kulus umbes 4-5 meetrit. Mõmmiku valmimise nimel liikusid Terje ja Leenamari nobedad näpud kokku umbes poolteist kuud peaaegu iga päev kolm-neli tundi. Oma suure töö võttis kunstnik-butafoor kokku tagasihoidlikult: „Tellija jäi rahule… tuli välja armas mängukaru…. täpselt nagu telliti”.
2014
Nüüdseks palju tuntust kogunud karu sai valmis 2009. aasta kevadel. Oma debüüdi tegi ta spordiüritusel nimega „Energiasüst”, kus ta muu hulgas ka agaralt päev otsa aeroobikat kaasa tegi. Esimest korda Mõmmiku nahas ringi liikumise au sai endale loomulikult tema looja Pii Müller, kellel positiivsetest emotsioonidest puudust tunda ei tulnud: „See, kui hästi Mõmmik vastu võeti, selgus üsna kiiresti – lapsed olid lihtsalt hullumas. Hetkega oli selge, et õige idee sai teostatud!”
2015
Tänaseks on Mõmmik jõudnud teha juba nii palju head ja teda kohtab nii joonistatuna õnnitluskaardil, trükituna õhupallil ja torusallil, heegeldatuna laste kaisus kui ka virtuaalselt Youtube´is. Pii usub, et Mõmmikut ootab veel ees suur tulevik: „Minu pisikesest mõmmikust peas on kasvanud suur ja uhke tegelane, kes elab oma elu ja teeb oma tööd väärikalt”.
2016
*Juhan Liiv
Loo autor on Maarja Heina