Katrin Krass on lastefondi vabatahtlik, keda nimetasid fondi kolleegid esimesena, kui uurisin, kellest võiks persooniloo teha. Sõbralik vaikne tegutseja, järjepidevuse hoidja motivatsiooniürituste korraldajana, meeldiv ja abivalmis kaaslane igas olukorras. Katrinile ei piisa ainult Eestis vabatahtlikuna toimetamisest, uute elamuste ja kogemuste janu viib teda ka teistesse riikidesse. Intervjuu ajal veendun, et Katrin on juba hingelt inimeste abistaja, kes soovib elus toetuda enda jaoks sisemiselt õigetele väärtustele ning laialtlevinud rööprähklemise asemel neile vastavalt oma sihid seada.
Vabatahtlikkus kui eluviis. Arvan, et see oli kuskil kolm aastat tagasi, bakalaureuseõpingute viimasel aastal, kui tundsin, et tahan oma vaba ajaga midagi kasulikku teha. Samal ajal tuli ülikooli listidesse kiri, et otsitakse vabatahtlikke – toimus lastefondi sügisene värbamiskampaania. Klõps käis ära, et see ongi koht, kuhu pean oma vaba aega suunama. Minulgi sarnaselt teistega oli esialgu arvamus, et käin ja mängin lastega, aga kiiresti tuli arusaam, et mängimist on vähe ja suunitlus hoopis teine. Võtsin seda siis väljakutsena – sain aidata abivajavaid lapsi läbi oma tegevuse. Kõigepealt oma esimese suure ülesandena korraldasin luulevõistluse kooliõpilastele. See õnnestus hästi, osalejaid oli palju ja mina suure võistluse korraldamise kogemuse võrra rikkam. Eelmisel hooajal olin juhi abi. Kuna Tartu vabatahtlike toonane juht Pille tegi palju tööd ise ära, oli minu ülesanne lihtsalt protokollida koosolekuid, kaasa mõelda ja nõu anda ning paar koosolekut ka tema asemel läbi viia.
Isiklik areng läbi uute kogemuste. Sellel hooajal olin koolitusjuhi ülesannetes, värbasin uusi vabatahtikke ning korraldasin olemasolevatele motivatsiooniüritusi. Vabatahtlike värbamine ja neile fondi tutvustamine andis mulle esinemiskogemuse. Tundsin vastutust, et minust sõltub paljuski, kas me saame uusi vabatahtlikke ja kuidas protsess edasi läheb. Sügisel oli huvi päris suur, kuid tavapäraselt ei saa paljudest tutvumisõhtul osalenutest vabatahtlikke. Osad käivad ja vaatavad, aga kas pole piisavalt aega või huvi, samas need, kes jäid, on väga tublid ja aktiivsed.
Tänu lastefondis läbiviidud aktsioonidele olen kuhjaga julgust ja enesekindlust juurde saanud. Ma ei uskunud, et olen inimene, kes astub võõrastele ligi ja küsib toetust haigetele lastele. Kui esimesest hirmust üle saada, on see tegelikult põnev. Nägemine, kui palju on häid inimesi ja kui lahkelt nad on nõus annetama, annab hea tunde. Motiveerib ka positiivne tagasiside – mõned küll vabandavad, et ei usalda selliseid organisatsioone, aga lisaks üritustel annetajatele on lastefondil tuhatkond püsiannetajat. Lastefond on mulle andnud erinevate ürituste korraldamise ja inimestega suhtlemise kogemusi. Ka luulekonkursi korraldamise võtsin endale ülesandeks siis, kui olin alles vähe aega fondis olnud. Esialgu ehmatasin ise ka ära, et kas ikka olen valmis sellist vastutust võtma, aga teised toetasid ja nii jäigi. Alguses oli segadus, millest alustada, tegevusi oli palju: vaja edastada koolidele info, organiseerida kuulutused, otsida sponsorid, hiljem leida hindajad žüriisse ja lõpuks jäi veel auhindade kättetoimetamine võitjatele. Ise pidasin väga keeruliseks ülesandeks sponsorite leidmist auhinnaliste kohtade autasustamiseks. Esimesed sponsorluse kirjad said mitu korda üle loetud ja saatmist muudkui edasi lükatud, aga mida rohkem teed, seda rohkem kaob hirm ära. Minu kartused ei osutunudki tõeks – üllatavalt palju erinevaid ettevõtteid, nii varasemaid toetajaid kui uusi sponsoreid, olid valmis toetama.
Inspiratsioon motiveerib ja motivatsioon inspireerib. Ka vabatahtlikke on vaja motiveerida ning seetõttu olen korraldanud motivatsiooniüritusi. Ideed tulevad vabatahtlike endi hulgast, oleme käinud näiteks skatetownis, psühhobussi esinemisel, fotostuudios pildistamas. Motivatsiooniürituste eesmärk on vabatahtlikke omavahel paremini tutvustada. Eks kõigil on erinevate kohustuste ja tegemiste kõrvalt veel üheks ürituseks raske aega leida, kuid püüame siiski selle traditsiooniga jätkata, sest vabatahtlike liitmine on oluline.
Fondis on väga tore seltskond, kõik on avatud ja sõbralikud inimesed. Isegi värske liitujana ei tundnud ma end seetõttu halvemini. Seltskond liidab, kõik on ühise eesmärgi nimel väljas. Annetuste kogumine on nagu väljakutse – kas suudad veenda võõrast inimest annetama või mitte. Samuti katsetame erinevate kampaaniatega. Näiteks korraldasime kaubamajades Mõmmikuga pildistamise, aktsiooni eesmärk oli leida püsiannetajaid. Saatsime inimestele nende pildi ja sellega koos infot püsiannetajaks saamise kohta. Püsiannetajaid palju ei lisandunud, kuid pilte tehti aktiivselt. Püsiannetajate leidmine ongi keeruline. Hästi toimis sõbrapäeval sõbrapuu aktsioon. Panime Facebooki üles erinevate laste lood üleskutsega nende heaks annetada, inimene sai ise valida, keda toetab. Ka vabatahtlikud olid motiveeritud annetajate leidmiseks ja kampaania oli edukas.
Mida rohkem inimesed reaalselt näevad, keda toetada saab, seda parema meelega annetatakse. Vahel ongi vaja inimesi shokeerida, et kõik pole elus roosamanna ja lilleline, on lapsi ja peresid, kes ei saa riigilt vajalikku abi. Ja on lapsi, kes peavad kogu elu elama teistmoodi. Kuna Eestis on erinevaid abivajajaid ja heategevusorganisatsioone, on konkurents tihe ning edu tagab eristumine.
Rahvusvahelised kogemused vabatahtlikuna. Sügisel teen lastefondiga pausi ning suundun üheksaks kuuks Euroopa Vabatahtlike Teenistuse (EVS) kaudu Hispaaniasse. Tegemist on mitteformaalse õppega, kus organisatsioonid kirjutavad projekte vabatahtlike värbamiseks oma töö tegemisel. Mina lähen organisatsiooni, mille eesmärk on Hispaania noorte hulgas töötust vähendada ehk tegelen erinevate projektidega, aitan noortel projekte kirjutada ja korraldan neile töötubasid. Kuni olen veel noor ja vaba, soovin elada veidi aega Eestist väljaspool ning oma soovide ja tuleviku osas paremini selgusele jõuda. Hakkan elama koos Itaalia ja Rumeenia tüdrukuga, tutvun erinevate kultuuride ja inimestega ning saan kindlasti hea keelepraktika, sest hispaanlased ju inglise keelt ei räägi.
Sellistesse projektidesse on konkurents suur (nt 200 soovijat kolmele kohale) ja minagi sain palju äraütlevaid vastuseid. Siis leidsin Eestist organisatsiooni, kellel oli partnerlus sõlmitud ja pidin konkureerima vaid Eesti tahtjatega. Osutusingi valituks.
Tegemist pole mitte minu esimese noortevahetusega, mõte osaleda tekkis eelmisel suvel Bulgaarias Erasmus + noortevahetusel, kus muuhulgas tutvustati EVSi. Kuna olin juba siis vabatahtlik ja Bulgaarias oli teemaks vabatahtlik töö ja aktiivne kodanikkond, oli väga huvitav kuulata teiste riikide kogemusi vabatahtliku töö osas. Vabatahtlik töö on oma olemuselt igal pool sarnane, aidatakse organisatsioonides ja üritustel, teisalt pole osades riikides vabatahtlikuks olemine populaarne, inimesed ei taha seda teha. Kõik ei ole ainult heategevuslikul eesmärgil ehk lisaks raha kogumisele loomadele ja lastele on ka näiteks Greepeace aktiviste ning Positivuse festivalil osalemist. Projektis osalenud riikide hulgas ei olnudki lastefondi sarnast organisatsiooni.
Selle aasta mais käisin migratsiooniteemalisel noortevahetusel Hispaanias. Noortevahetuse eesmärk on enda silmaringi ja maailmavaate avardamine, isegi kui tööalaselt selle infoga midagi ei tee. Reaalne olukord ja teiste riikide nägemus ning kogemus on hästi põnevad.
Hingelt inimeste aitaja. Loodan välismaal elamise läbi inimesena kasvada ja endas selgusele jõuda, mida Eestis erialases plaanis tegema hakkan. Sotsiaalvaldkond on mulle südamelähedane ja oman vastavat haridust, ei kujutagi end ette midagi muud tegemas. Kuid detailides pole ma veel selgusele jõudnud, kus ja kellega soovin töötada – noorte, eakate või lastega, kas erivajadusega inimestega või mõne valla sotsiaalabi vajajatega ning seetõttu ei ole end veel erialaselt rakendanud. Olen täiesti teadlik, et sellises ametis rikkaks ei saa, aga tunne ja teadmine, et teed iga päev tööd selle nimel, et kellelgi teisel oleks hea, on selle töö juures võluv. Selles mõttes oli lastefond õige valik, et nägin heategevusliku organisatsiooni tööd.
Ideaalne puhkus. Kõik mu reisid ei ole olnud siiski vabatahtliku tegevusega seotud, olen sõbrannaga käinud ka kultuurireisidel Roomas ja Londonis. Reisimine mulle meeldib. Akude laadimiseks loen, vaatan sarju, naudin kultuurielamusi, loodust ja matkamist. Elan maal ja hästi mõnus on vahepeal lihtsalt mitte midagi teha. Ideaalne puhkus sõltubki ajahetkest ja eluperioodist – kui tunned, et asjad hakkavad üle keema, lähed metsa vaikusesse. Teinekord sisustan ideaalse puhkuse aktiivse tegutsemisega, näiteks autoga Eestis ringi reisides.
Katrini mõtted pani kirja Liina Pissarev, blogi toimetaja