Tartu piirkonna vabatahtlike juht Pille Marmor ja Tallinna piirkonna juht Kristi Reimann julgustavad vabatahtlikuks astuma ning räägivad oma olulisest rollist.
Palun räägi, kuidas Sinust sai vabatahtlike juht? Kaua olid varem fondis olnud ja kuidas siia sattusid?
Tartu vabatahtlike juht Pille Marmor
Pille Marmor: 2013/2014 aasta vabatahtlike juht Maria Mandri ja tegevjuht Küllike Saar tegid mulle sellise ettepaneku viimasel valdkonnajuhtide koosolekul. Tollal vastutasin spordivaldkonna eest. Alguses ma keeldusin, kuna see tundus olevat liialt suur vastutus ning kartsin, et töö ja pere kõrvalt ei jää piisavalt aega Lastefondi toimetuste jaoks. Koosolekult lahkusin siiski lubadusega asja üle mõelda ning nädala jooksul oma otsusest teada anda. Algul hirmutavana näiv ülesanne muutus iga päevaga üha põnevamaks võimaluseks, väljakutseks ning sedasi mu otsus positiivse suuna sai.
Fondis olen olnud alates 2011. aasta veebruarist. Mõte end heategevusega siduda oli mu sees juba päris mitu head aastat enne seda, ma ei kiirustanud otsuse tegemisega, kuna tahtsin enne olla kindel, et mul on piisavalt aega pühenduda. Kuna mul on ka lapsed, siis tundus see loogilise sammuna siduda end just sellise fondiga, kus suund laste ja nende aitamise peale on võetud.
Kristi Reimann: Minul täitub Lastefondis nüüd kaks aastat. Tulin lastefondi vabatahtlike sekka viimasel magistriõpingute aastal Tartus. Kust tuli mõte hakata vabatahtlikus Lastefondis, ma isegi ei tea, ei mäleta. Kevadel/suvel saatsin kirja Lastefondi veebilehe kaudu, et tahan hakata vabatahtlikuks ja sügisel saingi kutse esimesele koosolekule.
Nüüd olen olnud aasta aega Tallinna vabatahtlike juht. Juhiks sain tegelikult enda jaoks päris ootamatult. Eelmise aasta viimastel koosolekutel andsin Küllikesele ja Sandrale teada, et sügisest liigun Tallinna vabatahtlike sekka, sest seal ootab mind töö ja uus elukoht. Nad vaikselt vihjasid, et neil võib olla mulle mõni amet anda. Mingi hetk kutsus Sandra lõunale ja teatas, et ma võiks olla Tallinna vabatahtlike juht. Üllatus oli minu jaoks tegelikult suur, aga võtsin koha vastu ja ei kahetse seda otsust üldse.
Mis on vabatahtlike juhi töös kõige toredam ja mis kõige raskem?
Pille Marmor: Mulle meeldis kõige enam suure pildi nägemine. Olin enne seda fondis olnud 3 aastat ning saanud aru, et igaühe panus on oluline, kuid mõistmine, kui suur ja oluline tegelikult iga vabatahtliku panus on, see tuli alles juhi kohale asudes.
Kõige raskem? Raskeid asju pole olemas, on ainult teele ette kerkivad takistused, mis nõuavad ületamist. Ei ole head ilma halvata, see on teada-tuntud tõde, aga ma ei soovi nuriseda, sest minu maailmavaatelisus näeb raskustes pigem võimalusi.
Tallinna vabatahtlike juht Kristi Reimann
Kristi Reiman: Toredat on palju. Ma olen saanud Tallinnas endale uue perekonna, uue seltskonna ja uued sõbrad. Juhina olen ma saanud arendada vabatahtlikkonda ja Tallinna meeskonna tööd. Üks suurimaid saavutusi ongi minu jaoks see, et oleme Tallinnas päris suureks ja vahvaks seltskonnaks kasvanud. Väga hea tunne on hetkel, kui üritus, projekt, mõte, mida oleme organiseerinud ja arendanud, millesse oma energiat palju sisse pannud, saab teoks ja sa vaatad ning imestad, kui võimekad on Lastefondi vabatahtlikud üheskoos. Üks sama seltskond kasutab oma vaba aega selleks, et teha palju head Lastefondi ja laste jaoks.
Raskeid olukordi on ka olnud, aga ilma nendeta ju inimesed ja organisatsioonid ei arene. Me õpime oma vigadest ja järgmine kord oleme paremad. Raske oli alguses, kui veel peaaegu ühtegi vabatahtlikku Tallinnas ei teadnud ja mind ootas esimene koosolek, mida pidada. See tundus hirmuäratav, kuid tegelikult polnud mul vaja üldse karta, sest inimesed mu ümber on imelised. Iga ametit tuleb õppida ja see aeg on ikka raske, aga hetkel tundub see olematu ja samas nii arendav kogemus.
Mida on juhi kogemus Sulle andnud?
Pille Marmor: Suurpärase kogemuse inimeste juhtimisel. Olen õppinud ning saanud julgust, et võtta suuremat vastutust. Saanud võimaluse avastada enda nõrku külgi ning neid tugevdada. Olen saanud olla osa suurepärasest meeskonnast. Ja ma olen südamest tänulik, et mulle see võimalus anti.
Kristi Reimann: Oi oi kui palju on andnud. Seda on raske isegi kirja panna. Vabatahtlike juhi roll on andnud mulle uue trobikonna vahvaid seltsilisi. Lisaks on see üks põnevamaid nii-öelda hobisid, mida mina enda jaoks suudan ette kujutada. Ma olen õppinud töötama meeskonnas, pidama koosolekuid, delegeerima ja jagama ülesandeid laiali. Mina olen selle aastaga arenenud, ennast ja enda tegevusi rohkem analüüsima hakanud. Lisaks olen ma avastanud, et selline amet sobib ja meeldib mulle väga (see tegelikult tuli mulle ka üllatusena). Olen õppinud palju motivatsiooni kohta – kuidas motiveerida ennast ja teisi. Lastefondis olen aru saanud ka sellest, et ükski ülesanne ei ole võimatu – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Selleks on vaja lihtsalt otsida ja leida lahendusi, mõelda kastist välja.
Millised on üldse vabatahtlike juhi tööülesanded?
Pille Marmor: Vastutus vabatahtlike töö toimise eest ehk hoida kursis end kõigega, millega Lastefondi vabatahtlikud kokku puutuvad. Hoida silma peal, et kõik, kes on endale vastutuse võtnud, oma ülesannetega ka tegelevad, vajadusel kutsuda kokku vahekoosolekuid konkreetse ürituse koordineerimiseks, samuti iganädalaste koosolekute ettevalmistamine ja läbiviimine. Tegevjuhilt saadud info edastamine ning töötlemine.
Kristi Reimann: Põhiliseks ülesandeks on olla kõigega kursis ja tagada sellega vabatahtlike edukas tegutsemine. Pidasin koosolekuid, hoidsin oma vabatahtlikke kursis uudistega ja hoidsin neid õigel kursil üritustega/ettevõtmistega. Olin alati olemas vabatahtlike jaoks nõu ja jõuga, samuti olin paremaks käeks või jalaks või kõrvaks tegevjuhi Sandra jaoks. Arendasin vabatahtlikkonda paremuse poole ja andsin oma panuse, et kõik oleks alati super. Endale tundus, et ma vastutan kõige ja kõigi eest, nagu suure pere ema.
Kas see on Sinu esimene juhtimiskogemus ja kas vajasid lisateadmisi selles vallas?
Pille Marmor: Jah, see oli minu esimene juhtimiskogemus. Eraldi mingit koolitust ei läbinud ega raamatut lugenud. Minu jaoks toimisid väga hästi tagasiside kohtumised tegevjuhi Sandraga, kes vajadusel suunas tähelepanu muutmist vajavatele punktidele ning jagas konstruktiivset kriitikat.
Kristi Reimann: Jah, see oli minu esimene juhtimiskogemus, sest ma olen enamuse oma elust siiani olnud õpilane või üliõpilane. Otseselt juhtimise teemal ma lisateadmisi ei otsinud. Eks ma ikka mõtlesin ja arutasin seda iseenda ja oma lähedastega, et kuidas ma seda enda jaoks ette kujutan ja milline ma vabatahtlike juhina tahaks olla. Enne sügist sain kokku ka eelmise juhiga, kes mulle suuna ette näitas ja alguses mind abistas. Samuti oli minu jaoks suureks toeks Sandra, kes alustas umbes samal ajal tegevjuhina. Lisaks tuli minuga Tartust kaasa vabatahtlik Maarja, minu väga hea sõbranna, kes oli ka alati olemas ja aitas ning andis soovitusi pärast koosolekuid, et mida oleks võinud paremini teha või mis oli hea. Kohe algusest peale teadsin, et tahan olla üks osa meeskonnast ja jagada vastutust, mitte üksi juhtida.
Millega tegeled päristööna? Kas oma erialast, varasematest teadmistest ja kogemustest on ka kasu? Kui raske on leida aega põhitöö või õpingute kõrvalt?
Pille Marmor: Esimesel poolaastal oli mu ametinimetus teller, seejärel vahetasin ametit ning töötasin ühes ettevõttes metsamaaklerina. Absoluutselt kõik teadmised, kogemused tulevad juhi ametikohal
kasuks, kuid siiski arvan, et Lastefondis eelnevalt spordivaldkonna juhtimine andis kõige suurema teadmise sellest, mis mind ees ootab.
Aja leidmine ei ole lihtne, kui lisaks tööle on ka pere, lapsed, kodu ning hobid. Oma olemuselt olen selline inimene, et mulle meeldib teatav pinge, pigem on see minu puhul motivaatoriks, seega see raskus oli ka omamoodi nauditav.
Kristi Reimann: Päriselt töötan ma Tallinnas füsioterapeudina. Minu erialast on kindlasti kasu olnud, sest olen sina peal meditsiiniga ja mingil määral ka näen oma tööl, miks on Lastefondi roll suur ja tähtis
nende laste jaoks, keda me aitame. Samuti on ilmselt kasu minu erialast sellel määral, et ma töötan hommikust õhtuni inimestega ja suhtlen nendega. Seda suhtlusoskust saab üle kanda ka Lastefondiga seotud suhtlustesse ja tegemistesse. Varasematest kogemustest on kasuks tulnud hetkel ehk gümnaasiumis õpilasomavalitsuses ürituste korraldamine.
Põhitöö kõrvalt vabatahtliku töö tegemiseks tuleb leida aeg, neid ei tohi omavahel kokku segada. Mõlema jaoks on oma aeg ja koht. See oli alguses üks väljakutsetest kindlasti, et kuidas oma aega jagada, aga selle saab selgeks ajaga. Eks ikka on juhtunud, et lõuna ajal tööl ajan Lastefondi asju ja vastan meilidele, kuid see on mu vaba valik. Vabatahtlike juhina on see hea, et alati on midagi teha ja igav ei hakka. Mulle väga ei meeldi igavus, sest see on ajaraiskamine.
Milline Lastefondi üritus oli kõige meeldejäävam ja miks?
Pille Marmor: Ma arvan, et haruldaste haiguste päeva finaalüritus Lõunakeskus, kus koos oli enamus meie vabatahtlikke ning kaasatud olid ka uued huvilised. Meeskonna panus oli lihtsalt uskumatu ning väga mõnusa energiaga. See oli superelamus ja emotsioon.
Kristi Reimann: Ilmselgelt oli selleks haruldaste haiguste päev, sest see oli väga suur ettevõtmine. Palju energiat ja vaeva ja närve ja pingutust sai sinna sisse pandud. Kuid tulemus oli rohkem kui vägev! See üritus pani meie Tallinna meeskonna proovile ja me väljusime sellest ühe kordaläinud uhke üritusega. Eduelamus mulle ja paljudele vabatahtlikele nii Tallinnas kui Tartus. Lisaks meeldis, et seda üritust sai aetud koos Tartu liikmetega ja hea oli tunda Lastefondi vabatahtlikkonna kokkuhoidmist, hoolimata vahemaast.
Mida plaanid septembrikuus Lastefondis edasi teha?
Pille Marmor: Järgmisel aastal võtan rahuliku suuna ning üritan olla ilma ühegi kindla kohustuseta
vabatahtlik. Eks näis, kuidas see mul tegelikult välja tuleb. Lahkuda Lastefondist ei kavatse kohe kindlasti – see on lihtsalt nii lahe tiim, mul pole südant loobuda headest emotsioonidest ja võimalusest head teha.
Kristi Reimann: Septembrist võtan ma enda kanda koolitusjuhi ameti. Hakkan tegelema värbamisega, uute huvilistega suhtlema, sekka ehk mõni vahva koolitus vabatahtlike arendamiseks. Lisaks kindlasti ka üritustel osalemine ja jooksvate ülesannete enda peale võtmine.
Mida soovitad inimestele, kes kahtlevad, kas hakata vabatahtlikuks või mitte, kas on aega ja motivatsiooni? Ja mida soovitad tulevastele vabatahtlike juhtidele?
Pille Marmor: Tahtmine ja soov midagi head teha peab tulema Sinu seest, ainult siis on võimalik leida aega ning motivatsiooni. Mina ei kahetse, et selle otsuse 4 aastat tagasi tegin, ja ka mina olin kõhklev, kuid see oli üks parimaid otsuseid mu elus.
Tulevastele vabatahtlike juhtidele soovin seda, mida iseeendale hooaja alguses eesmärke püstitades – anna endast parim, pinguta palju, kuid ära unusta seda kogemust nautida!
Kristi Reimann: Muidugi soovitan kindlasti hakata vabatahtlikuks! Lastefond annab nii palju elule värvi. Pärast iga koosolekut ja üritust on tuju nii hea ning motivatsioon jälle laes. Seda ei oska kirjeldadagi, aga pärast Lastefondi tegemisi on alati süda rõõmu ja lusti täis, sest su ümber on vahvad inimesed, kes kõik tahavad sinuga sarnaselt anda oma panuse, et aidata lapsi! Iga vabatahtliku panus on hindamatu ja väärtuslik nende jaoks, keda Lastefond toetab. Ilmselt enamus isegi ei adu, kui palju meie tegemised tegelikult muudavad elusid. Ilma meieta poleks Lastefond selline nagu ta on hetkel ja ei saaks aidata ka nii paljusid lapsi!
Aja pärast ei tohiks muretseda, seda leiab, kui soovi on! Inimene jõuab rohkem, kui tal on palju teha, sest siis me kasutame aega oluliselt efektiivsemalt.
Tulevastele vabatahtlike juhtidele soovin palju palju edu ja et nad oleksid veel tublimad! Karta ei ole mõtet, sest alati on olemas inimene, kes saab sind aidata ja kindlasti küsida abi, Lastefondis ei ole sa kunagi üksi! Soovin järgmistele sama tegusat ja edukat ja arendavat aastat! Teil saab olema põnev!
Liina Pissarev