Hästi juhitud Tallinna vabatahtlikud Pildistas Milla Kuhto photography.
Mida teeksid Sina, kui keset kauaoodatud suvepuhkust, kaugel mõnusate Võrumaa põldude ja metsade vahel heliseks Sul taskus järsku telefon ja sealt kostev hääl avaldaks soovi saada Sinult midagi, mis on Sul küll olemas, aga asub puhkuse ajaks unustusse vajunud umbes 250 kilomeetri ja vähemalt 3-tunnise bussisõidu kaugusel tolmuses Tallinnas (loomulikult vihjab helistaja väga tagasihoidlikult ja taktitundeliselt ka sellele, et ASJAGA ON KIIRE!!)? Ehk teeskleksid, et kaugel kaugel Võrumaal on mobiilileviga väga kehvad lood (mmmmmida sa ütlesid……zzzzzzzz…. ma ei kuule….zzzzzzz…. mul ei ole vist levi…zzzzz….ma olen maal……zzzzz…piip-piip-piip)? Või tunnistaksid ausalt, et tegemist on võimatu missiooniga ja kasutagu helistaja plaani B? Äkki võtaksid hoopis kasutusele hädavale, et uurid asja ja annad endast parima, et siis rahulikult edasi puhata ja segamatult aasalt lillede noppimist jätkata ning järgmisel päeval tagasi helistada ja vanduda, et tegid küll kõik, mis sinu võimuses, aga…? Võib-olla unustaksid kõik oma puhkuse idüllilised plaanid ja tormaksid ennastohverdavalt esimese Tallinnasse sõitva bussi peale, et asi saaks aetud? Variante on palju… Tean aga, et Lastefondi tänavune aasta vabatahtlik Kaiu lahendaks peaaegu võimatuna näiva olukorra kindlameelselt ja kiirelt, ilma kordagi mõista andmata, et võiks juhtuda, et helistaja palvet ei täideta. Ja vähe sellest, ta teeks seda järgides vanasõna hundid söönud, lambad terved. Eelneva loo mõtte kokkuvõteks on väga paslik kasutada meie loo peategelase enda sõnu: „Minu jaoks jagunevad inimesed kahte kategooriasse. Ühed leiavad vabandusi, teised lahendusi.” Sellise inimese on leidnud Lastefond enda Tallinna vabatahtlikke juhtima!
Tegusalt tänaval ja staadionil: Peetri jooks 2016
Kust aga leida meie väikeses Eestis nii tegusaid, konkreetseid ja edumeelseid inimesi? Kui supermodell Carmen Kassi leidis itaallasest agent pea 25 aastat tagasi Paide kaubamajast, siis Kaiu Kostabi leidis Lastefondi tollane koolitusjuht pea 2 aastat tagasi Tallinna tänavalt. Tegemist oli õnneliku kokkusattumusega, sest Kaiu oli just otsimas võimalusi vabatahtliku töö tegemiseks ning Lastefond värbamas uusi tegijaid. Loo peategelane tundis fondi värbamisüritusel kohe ära, et on leidnud, mida otsis: „Mulle hakkas kohe meeldima tore seltskond ning kindel nägemus sellest, kuidas minul on võimalik aidata. Ma ei uskunud siis, et see teekond nii lõbus, töine ja väljakutseid pakkuv saab olema.” Selge äratundmine, et tegu ei ole ajutise peatuspaigaga, vaid naine soovib ennast Lastefondiga siduda pikemalt, tekkis tal juba paari kuuga. Tasub ikka küll tänavatel ja kaubamajades lahtiste silmade ja avatud meelega ringi käia – ei või iial teada milline nurk või riidenagi peidab enda taga tõelist pärli.
Asi on aga kaugel sellest, et Kaiu fondi tegevustest priil ajal oma üüratut vaba aega Tallinna tänavatel uitades sisustakski, nagu eelnevast võib mulje jääda. Jalutada meeldib talle küll, aga vaba ajaga tal priisata ei ole. Naine töötab Eesti Raudtees majandusarvestuse spetsialistina, laulab Raudtee Segakooris ning on seal ühtlasi ka revident ja lisaks õpib veel Eesti Maaülikoolis magistriõppes ökonoomikat ning ettevõtlust.See ei ole aga veel kõik. Tuleb välja, et peale terava mõistuse on Kaiul ka nobedad näpud. Temale omaselt ei koo ta lihtsalt parem- ja pahempidiseid silmuseid kasutades halli kampsunit, vaid on võimeline valmis kuduma Haapsalu salli: „Käsitööd olen ma alati armastanud teha, aga Haapsalu salli kudumine on palju vahvam kui linikuid heegeldada või sokke kududa. Töö on keeruline ja aeganõudev aga tulemus on seda väärt.” Ilusaid asju oskab Tallinna vabatahtlike juht oma kätega valmistada küll, aga ilukirjandus talle huvi ei paku. Selle asemel võtab ta hea meelega kätte mõne asjalikuma raamatu, milleks võib olla näiteks „Globaalpohmelus“, mille on kirjutanud Kaupo Vipp või hoopis „Tõhus juht”, mille autoriks on Thomas Gordon. Ka ühest heast filmist ei ütle Kaiu ära, tema lemmikuks on Clint Eastwoodi romantiline draama „Madisoni maakonna sillad.”
Selle armsa kräsupea leidis Kaiu tänu Lastefondile.
Pilvedes hõljuv romantik Kaiu ise kõrvalt vaatajale siiski ei paista, pigem jätab ta ratsionaalse ja konkreetse noore naise mulje, kellel on väga suur süda ja tahtmine ning oskused oma südameasjade eest võidelda ja suuri asju korda saata. Lisaks raskelt haigetele lastele on tema südames koht ka loomadele – ta aitab igakuiselt Võru Loomade Varjupaika. Keskkonda puudutavad teemadki ei jäta Kaiut külmaks ja ta oskab argumenteeritult vestelda ka nendel teemadel, näiteks hiljuti kirgi kütnud kilekoti teemat kommenteerib ta nii: „Kindlasti tuleks kilekottide tasuta jagamine lõpetada. Tänu sellele, et teen oma magistritöö toidu kadude ja raiskamise teemal olen palju kokku puutunud ka jäätmete temaatikaga ning selle mõjuga keskkonnale. Igal väiksel teol on kokkuvõttes suur tagajärg.”
Lastefondi vahva seltskond.
Nüüd peale kahte aastat fondi tegemistes aktiivselt kaasalöömist ei ole Kaiu esmamuljes pettuma pidanud: „Lastefond on juba mulle kindlasti andnud rohkem kui oskasin arvata. Olen saanud palju uusi tutvusi ja toredaid sõpru, väärtuslikke kogemusi ja vahvaid elamusi. Lastefondis töötamiseks ja toimetamiseks annab jõudu ja motivatsiooni meie tegevuse tulemus ning vahva seltskond, kellega me seda kõike teeme. Iga Lastefondi toel terveks saanud laps on suur õnnestumine.”
Aitäh, Kaiu, tahet ja rõõmu Sulle Lastefondis tegutsemiseks veel vähemalt 25 aastaks!
Loo autor Maarja Heina