Lastefondiga liitudes seisab iga uus vabatahtlik mingil hetkel silmitsi kahetisi tundeid tekitava olukorraga – kas korraldada ise heategevuslik üritus või ainult osaleda neil. Kas võitu saab kartus millegi uue proovimise ees või hoopis hasart enda proovilepanekust lisaboonusega head teha. Seekordses loos kergitab Hannela katteloori augusti viimasel päeval toimunud heategevusliku treeningpäeva korraldamise muredelt ja rõõmudelt ning etteruttavalt võib öelda, et õnnestumisest saadav emotsioon ongi põhjus, miks ta ühe ürituse lõppedes mõtleb juba uutele.
Mitu päeva hiljem, kui ma selle ürituse peale mõtlen, olen juba jõudnud analüüsida ja arutleda, mis läks hästi ja mida saaks paremini. Kui keegi oleks minu käest treeningpäeval küsinud, kuidas läheb, oleks ta näinud mu silmis suuri küsimärke ja hinges suurt ärevust. Aga seda muidugi läbi Colgate naeratuse, sest üritusele tulnud külastaja ei pea teadma murettekitavaid pisidetaile, mis minul samal ajal peas vasardavad.
Üks kevadine päev. Aega on palju.
Heategevusliku treeningpäeva ettevalmistused said alguse juba kevadel, kui leppisime fondis kokku, et teeme koostöös klubiga FitLife tervislikke eluviise propageeriva päeva, mille tulu läheb laste ülekaalulisuse ennetamiseks. Nagu ikka, ei olnud ürituse korraldamine sellel hetkel jänes, kes eest ära jookseb ja kevadel tundus augustikuu olevat alles saja aasta pärast. Mis tähendas seda, et pähe tulnud mõtted sai vabalt panna ajusopi kausta nimega „Aega veel on“.
Suve keskpaik. Aega veel on.
Vihmane Eesti suvi möödus ja ootamatult vaatas kalendrist vastu 1. august. Oi-oi, kui kiireks siis läks! Kaaskorraldaja Liisiga arutasime läbi, kes kutsub osalejad, kes vastutab reklaami eest, kes suhtleb koostööpartneritega, kes tegeleb tehnikaga – iga hommik algas to-do listiga ja meelestatusega, et õhtuks on raudselt kõik asjad listist tehtud. Ei hakka rääkima, mis paanika mind valdas, kui õhtu polnudki hommikust palju targem…
Suve lõpp läheneb. Aega on…veidi…
Egas midagi, kasutusele tuli võtta plaan B ehk kõik tuleb lihtsalt ilma pikema planeerimiseta ära teha, sest kuupäev on lukku löödud, Tamme staadion broneeritud ja reklaam pannakse kohe välja. Jagasime omavahel Liisiga kiiremas korras ülesanded ja hakkasime tegutsema. Kõigepealt oli mul vaja Tammeka jalgpallinaistele vastased leida teiste spordialade esindajate hulgast. Tore mõte, aga kes need oleksid? Võimalikke nimesid, keda kutsuda, oli palju, aga katsu kõiki kätte saada! Postkasti kogunes mitukümmend saadetud e-kirja, aga mitte ühtegi vastust, samapalju oli telefoni kõneregistris äraütlevaid kõnesid ja mitmel korral tundsin, et ausõna, mulle aitab. Õhtul uinusin mõttega, miks ma küll seda teen. Aga koitis uus päev ja sisendasin endale, et Hannela, sulle meeldib, mida sa teed ja sa oskad seda! Tegelikult pole olnud olukorda, kus oleksin ringist väljunud null-tulemusega. Alati olen saanud hakkama, iseasi, kas just algselt plaanitud versiooniga… Allright, bring it on! Ühest positiivsest „jah, osalen heameelega“ sai alguse meeskond, kes etteruttavalt öeldes andis Tammeka naiskonnale lahingu tulemusega 4-3. Vot siis oli küll uhke tunne!
Ürituse korraldamisega oli tegemist veel väga palju. Mitmekesi ülesandeid jagades ei saa teistele öelda, et minu listis on kõik asjad tehtud, tehke enda osa ka ära. Ikka aitad, kuulad muresid ja ragistate lahendust otsides koos ajusid, sest mitte ükski üritus fondis ei toimu ilma meeskonnata. Kõik on üksteisele toeks. Kuskil seinal võib olla uhkelt sinu nimesildil „peakorraldaja“, aga selle taga on tegelikult tiimitöö. Kuidas muidu näiteks ürituse flaierid sadadesse Tammelinna postkastidesse saaksid?
See päev on käes!!!
Läbi pettumuste, peaaegu pisarate, allaandmiste ja enda uuesti kokkuvõtmiste oli käes 31. august. Hommikul esimene pilk aknast välja – sajab või ei? Õnneks ei! Väga hea, üks mure vähem. Ja olgem ausad, see taat nimega Ilm mängib väliüritusel väga suurt rolli ja kahjuks temaga läbisaamine ei ole meie teha. Taat ise valib, keda ta sellel päeval päikesepaistega õnnistab.
Kui olmetoimetused tehtud, on aeg minna staadionile ja hakata päeva ette valmistama. Esimese asjana otsin üles tehniku, kellega kõik tehnilised detailid läbi arutada. Uhkusega saan öelda, et kandsin tiitli „Peaaegu IT-mees“ väärikalt välja.
Kell on 14. Juba heliseb telefon ja järjest sagedasemaks kõned lähevad. Kes vabatahtlikest ja partneritest on kohal ja ootab ülesannet, kes tuleb hiljem, kellel vaja infot, kuhu telk paigutada, kellel vaja esitluseks projektorit, kes tahab autost midagi saada või sinna panna, kuhu paigutada piletimüügi lauad, kuhu banner, kuhu panna vahetusraha, kas mikrofon toimib jne… Tunnen kerget ärevust, et esimesed inimesed võivad tulema hakata kuid kõik pole veel valmis. Lähen korraks nurga taha ja arutan endaga läbi, et game on ja ainult 5 tundi on vaja veel vapper olla.
Kell on 16. Tegevused vabatahtlikele jagatud – check. Osalejad kohal – check. Tehnika töötab – check. Päike endiselt paistab – check. Näen esimesi külastajaid – check. Olgu, nüüd on üritus alanud ja tuleb lihtsalt vooluga kaasa minna. Trenni ma ise nautida ei saa, vaja ju kogu aktsiooni juhtida, aga mitmel korral tõden muigega, et polegi päris metsa kukkunud üritus. Leidsin isegi aega söömiseks, mis on päris hea näitaja.
Kell on 21.30. Olen staadionil üksi. Treenerid, külastajad, jalkamängijad, vabatahtlikud – kõik on juba kodus või sinnapoole teel. Mina kerin viit meetrit juhet kokku ja teen staadionile ringi peale, et kõik oleks korras. Milline kergendus, et üritus läks korda! Jah, rahvast ei olnud nii palju kui ootasime aga see on piisav motivatsioon, et järgmisel aastal sarnast asja uuesti teha. Ilmselt paljud inimesed ei saanud tööpäeval lihtsalt trenni 
tulla. Ja vähene osalus on ka ainus, mis mu hinge kriibib, kõik muu sujus hästi ja põhjust nuriseda pole. Tänusõnu kuulsin palju ja see on kõige olulisem. Uusi kontakte ja kogemusi sain kuhjaga.
Vaatan korra mobiili sammulugemise äppi ja ekraanil olev number läheneb 13 000-le. Selge, sellepärast mu jalad tuld löövadki. Aga hinge paitab rahulolu, et tegime ära! Nüüd on mõned päevad sellest karussellist taastumiseks, siis kokkuvõtete tegemine, koostööpartnerite tänamine ja siis võib lõplikult joone alla tõmmata. Kui keegi peaks soovima juba paari nädala pärast mu abi mõne geniaalse idee elluviimiseks, siis saab ta suure tõenäosusega minult vastuse – muidugi teeme! Varem ei saa ainult seetõttu, et olen reisil :=)
Hannela Viigi
vabatahtlik, heategevusliku ühistreeningu üks peakorraldajatest koos Liis Noringu ja Küllike Saarega
