Ühiskonnas järjest populaarsemaks muutuv heategevus ja häid tegusid tegevad inimesed väärivad tähelepanu. Nende mõtted ja teod võivad meid kõiki innustada ja julgustada tegema igal päeval midagi, mis võib kellelgi silma särama lüüa või suisa elu päästa. Heategijaid on ja neid jätkub meie kõigi ellu.
Tänase loo peategelaseks on Lastefondi Tartu vabatahtlike juht Mari Aia, keda intervjueeris Lastefondi vabatahtlik Tiina Michelson.
Miks hakkasid vabatahtlikuks Sihtasutuses Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond? Mida tähendab sulle vabatahtlikuks olemine?
Elan moto järgi: „Tee oma unistustest plaanid“. Mõned aastad tagasi hakkasin ühe sõbranna eeskujul kirja panema tegevusi, mida tahaksin proovida ja kogeda, kohti, mida tahaksin näha, ja sündmusi, millele tunnistajaks olla. Seda võiks nimetada ingliskeelse termiga bucket list või “ämbrinimekiri”. Nii ei ole tegemist enam peas olevate uitmõtetega, vaid konkreetselt sõnastatud plaanide-tegutsemissuundadega. Kui minu sõbranna tegi oma nimekirja põhjal ära langevarjuhüppe, siis mina liitusin Lastefondi vabatahtlikkonnaga, et teha head. Olen märganud, et minu igapäevaelu pakub palju võimalusi oma koostatud nimekirjast punkte maha tõmmata. Jõudsin Lastefondini pooleldi juhuslikult, aga pooleldi ettekavatsetult. Punkt selle kohta, et tahan päriselt midagi head korda saata, oli nimekirjas juba olemas, kuid täpsem plaan tekkis siis, kui Lastefondi strateegiajuht Küllike Saar tuli korporatsioon Filiae Patriae koosolekule rääkima Lastefondist ja kampaaniast Üleannetus. Sain aru, et see ongi see, mida punkt number 11 minu nimekirjas tähendas. Olen alati pidanud tähtsaks ligimese aitamist, eriti aga kaitsetute laste aitamist, kelle vaevad on eriti ebaõiglased. Esitasin Lastefondi kodulehekülje kaudu avalduse ja tulin koosolekule. Juba esimesel koosolekul tõstsin käe ja võtsin endale Tartumaa tegevuste juhi rolli kampaanias Üleannetus. Arvan, et nii oli ja on lihtsam sisse elada, kui oled kohe alguses kaasatud. Tahtsin ju midagi päriselt korda saata!
Vabatahtlikuks olemine on kindlasti üks hea võimalus ennast teostada. Mulle meeldib, et meil peetakse oluliseks selliseid märksõnu nagu avatus, aktiivsus, hoolivus, koostöö ja usaldusväärsus. Valmis peaks olema kõigeks ja samal ajal võib teisi oma pööraste ideedega üllatada. Vahel kooruvadki viimastest need õiged ja töötavad lahendused. Ootan kaaskonnalt alati uusi ideid, et need koostöös meie aktiivsete ja julgete liikmetega ellu viia. Vabatahtlikud on Lastefondi visiitkaardiks: nad on julged, alati naeratus suul. “Ei saa” ei kuulu vabatahtlike sõnavarasse: kõigele leidub alati lahendus.
Kas vabatahtlikuks olemine on sinu sisemaailma muutnud?
Ma ei tea, kas vabatahtlikuks olemine on minu sisemaailma muutnud, aga kindlasti olen ma inimtüüpe paremini tundma õppinud. Vabatahtlikud on kõik nii erineva tausta ja mõttemaailmaga: mõni vajab täpset juhendamist ja otse küsimist-palumist, teine on isehakkaja ja eesrindlikult valmis igaks ülesandeks. Olen õppinud n-ö piiridest paremini aru saama. Esiteks olen tundma õppinud, kust jooksevad teiste inimeste piirid seoses vabatahtlikuks olemisega: kui palju ja mil viisil on keegi võimeline panustama, mida neilt on mõistlik paluda ja kuidas nende tööd paremini koordineerida. Teiseks on see õpetanud ka mind ennast piire seadma: kui palju olen ma ise võimeline andma, ilma et kannataksid minu töö, tervis ja isiklik elu. Amet võtab päris palju aega ja sellise tasakaalu leidmine, et ei peaks olema ühel ajal kahes erinevas kohas, on kohati paras väljakutse. Õnneks on mul palju häid abilisi. Kokkuvõtteks võib öelda, et olen õppinud nägema elus ja inimestes senisest veelgi rohkem tahke ning kindlasti rohkem ette planeerima oma tegevust.
Kirjelda mõnd seika vabatahtlike tööst. Millised üritused on eriliselt meelde jäänud?
Valmis tuleb olla tõesti kõigeks: korraldama liiklust Seiklushundi Jõulujooksul, andma raadiointervjuud Ring FMis värbamisürituse kohta, otsima koostööpartnerit 1000 tasuta piparkoogi saamiseks, võistlema lastega paberlennukite lennutamises või olema lihtsalt parim müügimees õnneloosipiletite pakkumisel. Tegelikult on mulle olulisteks saanud ka kõik need kolmapäevased koosolekud, kus me kõik ühtse meeskonnana, aga ka heade sõpradena sama eesmärgi nimel jälle olulisi asju arutame. Kõik eelnev aga kahvatub Mõmmikus olemise rõõmu kõrval. Kostüüm on küll kohmakas ja selles on palav, kuid siirad ja sõbralikud kallistused ja patsud väikestelt Mõmmiku sõpradelt korvavad kõik ebamugavused. See ehe rõõm ja põnevus, mis laste silmadest juba eemalt Mõmmikut märgates vastu särab, on omaette kogemus. Ja siis joostakse Mõmmikule sülle ning Mõmmik saab kogeda kõige hellemat kallistust. Eriliselt hinge lähevad need kallistajad, kes ei taha kohe üldse lahti lasta, ja need, kes tunnevad Mõmmiku pärast muret, küsides, et ega tal külm või kõht tühi ole.
Kuidas hindad vabatahtlike tööd? Kas meeskond on tugev, võid sa olla kindel oma liikmetes?
Vabatahtlike juhi ameti suurim rõõm minu jaoks on see piiritu uhkus, mida tunnen oma meeskonna üle siis, kui keegi mõne eriti põneva ideega lagedale tuleb, ja veelgi rohkem, kui see ka teoks saab. Meie aktiivsemad vabatahtlikud ja huvilised on kohe kindlasti südamega asja juures ning neile on mul hea ja kindel toetuda. Vähemaktiivseid liikmeid tahaks omalt poolt väga julgustada rohkem osa võtma ja proovima: kunagi ei jää sa oma tegevustes üksi, sest teised Lastefondi kaaslased on toetavalt alati olemas, kuid osalemisest on võita ainult toredaid kogemusi ja tuttavaid.
Eks iga hooaeg ole kõige rohkem vabatahtlike juhi, tema ametnike ja aktiivsete vabatahtlike nägu. Püüan kõigi jaoks alati olemas olla, sest eelkõige on minu töö aidata teisi nende eesmärkide saavutamisel. Tahan, et kõik tunneksid, et nende ideed ja mõtted kuulatakse ära, nendega arvestatakse ning neid peetakse oluliseks osaks meeskonnast. Kuna Tartus on liikmeid palju, siis on vahel kogu info haldamine ja tegevuste koordineerimine üsna keeruline ülesanne. Tuleb ette ka möödarääkimisi või arusaamatusi, kuid rahulike läbirääkimiste tulemusena saavad need alati lahendatud. Vahel aga soovin, et vabatahtlikud selliseid olukordi ennetaksid ja tekitaksid ka iseseisvalt paremat infovahetust, andes võimalikest kitsaskohtadest varem märku. Jõuaksime nii kiiremini reageerida ja vahel ehk mõne arusaamatuse äragi hoida. Eks nii nagu õpin seda ametit mina, õpivad ka vabatahtlikud, kuidas organisatsioonis paremini asju ajada. Selles mõttes ei olegi heategevus organisatsiooni ainus tegevussuund: tegeleme ka oma liikmete kasvatamisega, olemaks ettevõtlikud meeskonnaliikmed, oma töös efektiivsed ja nutikad probleemide lahendajad.
Miks hakata vabatahtlikuks?
Vabatahtlikuks olemine on võimalus olla päriselt kellelegi superkangelane. Maailmas on palju ebaõiglust. Tean, et minu pisike panus ei muuda päris kõike koledat heaks, aga kellegi maailmasse toob see ikkagi helge päikese ja lootuse. Ja see on suur ja oluline saavutus! Arvan, et me ise ei oska ette kujutadagi, kui tähtis on meie abikäsi konkreetse lapse saatuse, heaolu ja perekonna-ligimeste jaoks. See on tohutu moraalne tugi, kui keegi võõras ulatab abikäe, mitte ei kõnni mööda.
Filosoofidki on mõelnud, kas on olemas tõeliselt isetuid heategusid: heategu tehes tekib ju ka endal sellest hea tunne ja seega ei ole tegu täielikult isetu. Arvan, et neil on õigus, sest see kerge ja hea tunne pärast mõnd järjekordset Lastefondi üritust on väärt vabatahtlikuna kulutatud aega ja energiat. Olen tähele pannud, et mida rohkem kuskile panustada, seda rohkem hakkan ise vastu saama. Lastefondi panustame oma aega ja energiat, kuid teadmine, et oleme midagi suurt ja olulist korda saatnud, kaalub kõik üles. Boonusena tuleb juurde lisada tore Lastefondi pere ja vahvad kogemused.
Vestluse kokkuvõtteks saab öelda, et me ei pea otsima heategijaid teiste hulgast. Hakakem ise üheks neist, kelle elu sihiks on lihtsalt teha head! Kas saabki olla midagi veel paremat?