Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond on enda tegevuses alati toetunud vabatahtlikele – nende motiveeritusele ja tahtele kujundada ühiskondlikke väärtusi. Hea mõtte algatuseks piisab tihti vähesest, aga mõtete ellu viimiseks on vaja kaasata paljusid inimesi. Selles on Lastefondi üks värskemaid vabatahtlikke Inger Agur erakordselt andekas. Kindlasti tulevad kasuks ka Ingeri hea suhtlemisoskus ja positiivne ellusuhtumine.
Esimene kontakt Lastefondiga
„Lastefondi tulemine oli puhas juhus,” naerab Inger lustakalt. „Olin arvuti taga ja juhtusin nägema CV Keskuse kuulutust ning kuigi mul tegelikult sinna asja polnud, klõpsasin hiirega ikkagi peale. Esimene tööpakkumine, mis avanes, oligi Lastefondi oma. Nägin, et otsitakse vabatahtlikke ja kuna ma niikuinii tegelen igapäevaselt lastega, siis tundus see hästi sobivat,” kirjeldab ta. Viimase lausega vihjab ta enda tegevusele Feralias, kus Inger on lasteürituste koordinaator ning korraldab lõbusates kostüümides sünnipäevapidusid ja tähtpäevi. „Nii ma siis tulingi möödunud aasta sügisel Lastefondi vabatahtlikuks”.
Edasi täpsustab Inger enda motivatsiooni Lastefondi liikmeks tulla ja selleks ka jääda. „Kui midagi halba juhtub, siis tahaks ka, et keegi aitaks,” jutustab ta. „Mul endalgi juhtub üsna tihti õnnetusi, näiteks paar päeva tagasi kukkus telefon poriloiku ja tihti muutuvad plaanid minust olenemata. Sellistes õnnetustes pole keegi süüdi. Sama käib ka haigete laste kohta. Nad ei ole selles süüdi, et on haiged. Usun, et nad kindlasti rõõmustavad, kui keegi neid täbaras olukorras aitab.” Ingeri hoolivus haigete laste suhtes on osaliselt ka tema enda varajasest lapsepõlvest tingitud. Ta pidi vastsündinuna läbi elama neli tõsist operatsiooni ja viibima esimesed kolm elukuud Tartu Ülikooli Kliinikumi reanimatsioonis. „Minul vedas”, ütleb ta kindlalt. „Mina olen jälle terve. Aga need lapsed, keda Lastefond toetab, ei pruugi nii kiiresti terveks saada. Tihtipeale põevad nad kroonilisi haigusi ning vajavad pidevat abi. Nüüd on meie kõigi asi neid aidata. Usun, et kui ma imikuna nii tõsisest olukorrast õnnelikult välja tulin, siis pean selle minule antud eluga midagi kasulikku peale hakkama. Ei saa ju ainult endale elada.”
Väärtuslikud kogemused Lastefondis
„Tahtsin kohe algusest peale midagi korraldama hakata,” meenutab Inger. „Mulle tundub, et sedasi on sissesulandumine uude keskkonda sujuvam ja kui detsembri viimasel Lastefondi vabatahtlike koosolekul üritusest esimest korda räägiti, siis teadsin kohe, et tahan sellega tegeleda. Nii sai minust Tartus ürituse korraldaja.” Siin viitab Inger haruldaste haiguste päevale, mida tähistatakse rahvusvaheliselt veebruarikuu viimasel päeval. Selle eesmärk on esile tõsta haruldasi haigusi põdevaid lapsi ning koguda võimalikult palju raha nende abistamiseks, sest haigus võib haruldane olla, aga abi seda olema ei peaks. „Tallinna vabatahtlike hulgast sai korraldajaks Rainis Käo ning meil sujus koostöö kohe algusest peale väga hästi. Sel aastal tähistati haruldaste haiguste päeva Tallinnas Ülemiste keskuses ja Tartus Lõunakeskuses. Kuigi ürituse nimi on haruldaste haiguste päev, siis tegelikult oleme selle raames igal pühapäeval annetusi kogumas käinud,” jutustab Inger. „Sain korraldamisel taaskord kinnitust, et kui abi küsida, siis tavaliselt seda ka antakse. Siinkohal tahan väga tänada firmat OÜ Eesti Metsameistrid, kes omakasupüüdmatult kahel pühapäeval oma meeskonnaga kaasa lõid ja annetusi koguda aitasid, ning enda väga head sõpra Maia Klaassenit, kes mind terve kuu jooksul on nädalavahetustel usinasti Lõunakeskuses aidanud. Tänu neile sai tulemus kordades parem,” lisab ta.
Ellusuhtumine „Tahan ja jõuan!”
„Enda arengu mõttes on kasulik võimalikult palju erinevaid kogemusi saada,” lausub Inger. „Olen kõigest mõne kuu Lastefondis vabatahtlikuna tegutsenud, kuid see on mind juba nüüd väga ägeda kogemuse võrra rikastanud. Tuleb olla julge ja väljakutsed vastu võtta,” lisab ta. Selle moto järgi Inger kahtlemata elabki, sest lisaks vabatahtlikule tegevusele ja tööle lastepidude korraldajana on ta veel üliõpilane Tartu Ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonnas ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialal ning 1,5-aastase vahva poisi ema. „Mulle tundub, et suhtumine „Tahan ja jõuan!” on meil perekondlik iseloomujoon. Eriti tugevasti väljendub see minu vanaema puhul, kes on läbi kõigi raskuste säilitanud kadestamisväärselt positiivse ellusuhtumise ja oskab mind igas olukorras motiveerida. Ei saa mainimata jätta ka oma suure südamega ema, elukaaslast ja tema õe perekonda, kes mind alati aitavad, toetavad ja inspireerivad olema ning tegema rohkem.”
Loo autor: Margit Tensok