Sõidan vana head rada, korduvalt läbitud Lõuna-Eesti teid mööda oma sõbra juurde – Kaidole külla. Lasen peast läbi eelmise aasta sündmusi, mis paljude kaasmaalaste südameid puudutasid ning Kaido elu muutsid. Me kõik ju mäletame seda hetke Ringvaatest, kui reporter Hedli Kaidolt küsis, kas talle meeldib, et tal selline nahk on ja kuidas Kaido, silmad elutarkust oluliselt rohkem täis kui ühel tavapärasel 8-aastasel, temalt tõsisel häälel küsis: “ Aga kas Sulle meeldiks?“.
Sõidan Kaido poole ja mõtlen ikka kurbusega, et elu on ebaõiglane ja ma ei salli seda koormat, mis mõnele lapsele ning perele on kanda antud. Aga see kurbus tuleb minu seest ja on minu mure. Kaido sellest ei tea ja tema elab oma elu nagu täitsa tavaline laps. Viskab igal kokkusaamisel vähemalt ühe nalja minu pihta ning üllatab jätkuvalt oma täiskasvanulike vastustega ükskõik millisele talle esitatud küsimusele. Ihtüoos või mitte, Kaido on vahva ja omanäoline tegelane ning mul on päris hea meel tema kasvamist vaikselt kõrvalt jälgida.
Kaido on külaliste üle alati rõõmus. Talle meeldib seltskond ja ta näitab meile kõik vahepeal siginenud mänguasjad ette ning räägib mokaotsast, kuidas tal vahepeal ka läinud on. Tuleb välja, et ei ole see majaperemehe elu nii kerge ühti. Kaido ärkab hommikul vara ja kontrollib jalgrattaringil üle kõik oma valdused. Kilometraaž ei tule just suur, võib-olla vaevu paarsada meetrit, kuid ala tuleb ju siiski risti-rästi läbi sõita. Ja eks see mängimine ole ju samuti sellises eas peremeeste suur töö. Ikka toas ja õues vaheldumisi, arvuti taga, põrandal mudelautodega või õues jalgrattaga – tegemisi siin maal jagub. Lisaks ootavad kallistusi ja paisid kõik Kaido ja vanaema majapidamises elutsevad loomad – kassipojad, koerad, kanad, lehmad, pullid, hobused ja vahest isegi teod. Loomaarmastus on Kaidol suur ja seda peegeldub igast tema liigutusest loomade suunas: hellad silitused kassipojale, sõbralik patsutus hobuse või lehma turjale ning kannatlikult koera Roosi ohjamine. Mulle tundub, et Kaido mõistab inimesi hästi ning on teiste suhtes arvestav, kuid loomade puhul väljendub see veel kordades rohkemgi.
Sööme Kaidoga pirukaid, puuvilju ja kooke ning joome limonaadi ja veedame koos ühe toreda-toreda päeva. Sõidan tagasi ja mõtlen, kulm kortsus, et sellised tööpäevad on mu absoluutsed lemmikud, sest saan silmast silma suhelda lapsega, keda me aitame. See annab palju jõudu ja jaksu edasi tegutseda ning otsida võimalusi, et lastele rohkem toetajaid leida. Aga ühtlasi on need ka ühed kurvemad päevad, sest alati on tunne, et me ei tee veel piisavalt ja kindlasti on veel palju lapsi, kelleni me polegi üldse mitte jõudnud.
Käes ongi september ja Kaido, nagu ka paljud teised meie abisaajad, alustas taas kooliteed. September tähendab, et selleni, kui Haigekassa leiab lõpuks võimaluse ihtüoosi põdevatele lastele kreemide soetamise toetamiseks, on jäänud veel 4 kuud. Aga lapsed vajavad abi täna, nüüd ja praegu. Ja meil on nende jaoks puudu täpselt 3584 eurot. Kas Sina aitad? Miks mitte?
Vaata ka Ringvaates näidatud videot Kaido pere ja nende heade inimeste abiga ehitatud kodu külastusest.
Loo autor: Sandra Liiv, Lastefondi tegevjuht