Pühapäeva hommikul vara algas kevad. Üsna tujukalt algas – mütsi pidi terve päev kinni hoidma, et see maru tuulega minema ei lendaks, vahepeal sai ennast korraks õrnalt päikese käes soojendada ning ka korralikku talvist lumesadu ei suutnud pilved kinni hoida. Umbes sama mitmekesine oli hommik ka Tallinnas Telliskivi loomelinnaku äärealadel, ühes kõrgete lagedega valgusküllases ruumis, kus lubaduste kohaselt pakutakse muuhulgas ka mõistliku hinnaga Eesti parimat tänavatoitu. Sellele kohale on nimeks pandud Foody Allen ja seda kevade esimese päeva hommikut aitas mitmekesistada Lastefond. Kahe organisatsiooni ühiste jõupingutuste tulemusel toimus üks igati eeskujulik heategevuslik pilootperehommik. Piloot sellepärast, et see oli täitsa uus ja innovatiivne üritus mõlema osapoole jaoks ja seetõttu vajas katsetamist, kas selline formaat võiks üldse toimida. Etteruttavalt võib öelda, et mõlemad osapooled möönsid, et ilmselt võib toimida väga edukalt, aga siiski on vaja seda asja veel tuunida.
Mittetavaline hommik
Aga mis siis ikkagi toimus sellel palmipuudepüha hommikul?! Palmipuid ei olnud. Hommiku täht oli aga hoopis meie armas Mõmmik, kes külvas nagu ikka rõõmu, naeru ja hellust, kuid samas ka hirmu ja ärevust. Õnneks said ikka positiivsed emotsioonid negatiivsetest võitu ja ka algselt hirmust kõige suuremate silmadega väiksed lapsed tahavad nüüd Mõmmikut iga hinna eest endale sünnipäevale kutsuda. Muide Mõmmik oli seekord kuidagi väga krapsakas, liikuv ja graatsiline, ei teagi mis (kes) talle sisse oli läinud 😉
Puhas rõõm
Karust palju vähem tähelepanu pälvisid ennast seina äärde rivistanud kirbuturu müüjad, keda oli kokku kolm ja lisaks veel esines oma väljapanekuga seal samas loomelinnakus pesitsev lasteasjade kauplus Nona. Kui väiksed lapsed suudaksid tükk aega ühe koha peal paigal seista, siis oleks pikk rivi moodustunud näomaalija lauakese kõrvale, aga kuna nad ei suuda, siis oli see rivi mõtteline ja maalija hoidis distsipliini kuidagi teistmoodi ja kõik, kes julgesid said pika talve järel kahvatuks muutunud näole värvi korralikult juurde. Päris populaarne tegevus oli ka joonistamine, seda tegid nii suured kui väiksed perehommikulised. Lõpuks sai klaasseinale kleepida pilte fantaasiale vähe ruumi jätvast konkreetsest delfiinist täiesti abstrakste kunstini välja.
Puhas kunst
Hommiku tipphetkeks kujunes aga moeshow, mis paljud lapsed sõna otseses mõttes pöördesse ajas. Modellidena astusid üles need samad vähem või rohkem maalitud nägudega peretütred (ükski poeg ennast üles ei andnud miskipärast), kes oma emade-isadega olid kohale tulnud ja siis kirbuturu kraami hulgast endale meelepärase outfiti valinud. Olid need alles modellid! Neid vaadates tuli meelde vanasõna: algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama… igatahes nalja, naeru ja rõõmu oli kogu kõrgete lagedega restoran täis. Lõpuks said tüdrukud oma debüüdi eest (mõne kõnnak reetis tegelikult ka kogemust selles vallas…) ägeda tänukirja. Ei saa välistada, et mõnel neist võis just sellel hommikul alguse saada supermodelli peadpööritav karjäär. Taaskord tuleb ära mainida meie fotomodellina tuntud, kuid catwalkidel ilmselt mitte nii palju nähtud Mõmmik, kelle meisterlik kõnnak, puusanõks ja poseerimisoskus ei jäänud ilmselt kellelegi märkamatuks.
Järgmine Carmen Kass?
Modellid pärast show’d
Catwalk’ide kuningas Mõmmik
Säravad vabatahtlikud plaani pidamas
Kevadine õhk Tallinnas