Kätlin Lindsaar on tubli noor brünett neiu, keda võib kohata lastefondi valges särgis peaaegu igal fondi üritusel, rahakogumise kassa käes. Kui Kätlinit parasjagu näha ei ole, on ta ilmselt peitunud Mõmmiku kostüümi. Neljas aasta lastefondi vabatahtlikuna ei ole indu raugema pannud. Vastupidi, fondi tegemistes osalemine on pakkunud Kätlinile väljakutseid, mida ta ei osanud nii varakult oodatagi.
„Lastefond on mind isiksusena niivõrd palju arendanud,“ teatab Kätlin säravate silmadega. „Kogu see erinevate ametikohtadega kaasnev vastutus ja väljakutsed, mis alguses tunduvad hirmutavad, kuid annavad võimaluse iseennast ületada,“ selgitab ta õhinaga. Näiteks alguses oli Kätlinil raske kirjutada võõrastele inimestele sponsorlusega seotud soovidega, kuid enam seda hirmu ei ole, haarab aga vajadusel torugi ja räägib välja tasuta bussi, meened või mõne muu boonuse vabatahtlike motiveerimiseks. Sponsorlussuhete juhiks tõusis südikas neiu sisuliselt peale paariaastast õhinapõhist tegutsemist vabatahtlikuna ja pole suutnud sellest rollist lahti lasta siiani. Olles seni kogunud põhiliselt üritustel annetusi, sai tema suuremaks vastutuseks organiseerida kõigile vabatahtlikele ühesugused valged särgid. Edasi oli vaja juba tegeleda meenete ja sponsorlusega ning sealt ametikoht tekkiski. „See oli hüppelaud ja väljakutse, varasemalt oli temaatikaga fondis küll tegeletud, aga päris sellist ametikohta ei olnud ning seetõttu puudus ka kogemus, mida oodata. Sain järjest ülesandeid – hankisin kontorisse kontoritarbeid, üritustele lastega tegelemiseks tarvilikke esemeid ja TÜ Kliinikumi lastekliinikusse vajalikke vahendeid, näiteks seinakellad, mähkimisalused. Suurim väljakutse oli lastefondi jõulukaardid, need on minu südameasi, millega tegelen ka uuel aastal,“ on Kätlin oma saavutustega silmnähtavalt rahul. Kätlin nimetab oma kodugi nagu väikeseks lastefondi kontoriks – seal leidub hunnikute viisi meeneid, mappe ja muid karupildiga ning logodega materjale.
Kallistuste saajad.
Ka Tartu vabatahtlike juht Liis tõstab esile Kätlini silmnähtava arengu lastefondis – kuidas algselt tagasihoidlikust neiust kasvas ajaga julge ja enesekindel tegutseja. “Kätlini kohusetundlikkus võiks olla meile kõigile eeskujuks ning mina ei suuda näiteks ette kujutada, milline oleks välja näinud minu kui vabatahtlike juhi aasta, kui mul poleks olnud kõrval nii toimekat ja asjalikku inimest,” kiidab Liis. “Kätlini panus fondi töösse on minu arvates olnud tohutu ning on näha, et ta on südamega asja juures.”
Üritustel osaleb Kätlin alati hea meelega. Mõmmiku nahas olemine on talle eriti südamelähedane, sest Mõmmik saab igal üritusel kõige rohkem kallistusi. „Nii hea tunne on olla kallistatud ja suu on automaatsest naeratamisest kange,“ naerab Kätlin, teades, et tegelikult ei paista tema suu kuidagi karu maski seest välja. Aga viisakas inimene ikka naeratab, kui pilti tehakse. „Üks laps kunagi ütles, et Mõmmik, ma tean, miks Sa nii kurb oled. Sa ei oska rääkida. Aga küll Sa õpid,“ meenutab Kätlin ühte paljudest siirastest emotsioonidest. Ka tema kodus on joonistusi ja kingitusi, mida lapsed on Mõmmikule kinkinud.
Lastefondi vabatahtlikke ühendavaks jooneks on omakasupüüdmatu soov tegeleda laste ning teiste abivajajatega. Sama omadus on ka Kätlinil, kes alles otsib oma sobivat eriala, kuid töötab isikliku abistaja ja erivajadustega laste tugiisikuna. „Tugiisiku eesmärgiks on toetada lapse arengut ja soodustada tema sulandumist ühiskonda. See töö ei sobi igaühele, palju on vaja empaatiavõimet, loomingulisust, enesekindlust ja sihikindlust ning see on minu jaoks suurem vastutus ja väljakutse võrreldes tavalapsehoidja tööga. Ka tulevikueriala võiks olla selle temaatikaga seotud,“ omab Kätlin kindlat kogemustel põhinevat visiooni oma eriala kohta. Oma praeguses töös kasutab ta edukalt ära lastefondist saadud julgust. Nii vabatahtliku töö kui erivajadustega inimestega tegelemine on muutnud Kätlini vaateid kogu temaatikale. Uude hoonesse sisenedes märkab ta näiteks kohe, kui see ei ole ratastoolidele ligipääsetav.
Kätlini jäädvustatud hetk.
Kui Kätlinil töö ja vabatahtlike tegevuste kõrvalt aega üle jääb, käib ta trennis. Tegelikult on seegi seotud lastefondiga, sest Fitlife spordiklubi pakub vabatahtlikele soodsat treenimisvõimalust. Tasapisi erinevates trennides käima hakates avastas Kätlin oma veidi unustatud ja lapsepõlve maha jäänud tantsupisiku. Akusid käib ta laadimas looduses, koos koeraga, ja püüdes ümbritsevat ilu ning elu ka fotoaparaadiga pildile.
Loo autor: Liina Pissarev, blogi toimetaja