Reet Hääl on olnud Lastefondi nõukogu liige aastatel 2002–2015. Kui ametialaste positsioonide ja ühiskondlike tegemiste tõttu ei vaja Reet Hääl eraldi tutvustamist, siis tema seost Lastefondiga ei pruugitagi teada. Tegus naine jagab intervjuus oma mõtteid Lastefondi ja heategevuse arenemisest nende 13 aasta jooksul ning hindab omandatud kogemust kõrgelt. Fondis oldud aeg õpetas märkama ühiskonna neid valupunkte ja vajakajäämisi, mis muu igapäevaelu infotulva kõrval varju võivad jääda.  

Kunas ühinesite Lastefondiga ja millest tekkis selline mõte?
Ühinesin Lastefondiga aastal 2002, kui käimas oli kampaania „Surnult sündinud“. Fonde oli tollal palju. Ootamatu pakkumise peale liituda Lastefondi nõukoguga oli mu esmane reaktsioon, et enda lapsed on suured ja terved ning ma ei ole piisavalt kursis vastava problemaatikaga. Seetõttu olin algul eitaval seisukohal, kuna kahtlesin, millist väärtust suudan mina teemakauge inimesena pakkuda. Kuna aga nõukogusse otsiti just neutraalseid inimesi, kes ei oleks temaatikaga seotud, siis ühel hetkel ikkagi murdusin ja liitusin.

Mida on Lastefondi kogemus Teile andnud?
Olen õppinud märkama! Nii lihtne see ongi.

Töötate hoopis teisel erialal. Kuidas need kaks valdkonda kokku sobivad?
Minu igapäevaellu fondi temaatika ei kuulu, kuid arvan, et kuna töötan hoopis teises valdkonnas, siis oskan näiteks finantse üle vaadates üht-teist välja lugeda. Ega põhitöö ja ühiskondlik töö teineteist otseselt ei mõjutagi, pigem on sellel maailmavaateline erinevus.

Kuidas on ühiskond ja Lastefond Teie fondis oldud aja jooksul arenenud?
Tõhusust on raske hinnata. Samas me näeme, kuidas oleme fondina ühiskonnaga koos kasvanud ja meie panus ühiskonna kasvatamisse on olnud märkimisväärne. Mäletan „Surnult sündinud“ kampaaniat, mis oli ühiskonnale omamoodi šokiteraapia. Pärast seda toimis šokiteraapia mõne aja veel, kuid siis panime tähele, et ühiskond ei vaja enam šokeerimist, vaid suudab ise märgata. See on olnud suur areng. On olnud erinevaid kampaaniaid ja ausalt öeldes ka selliseid, mis on läbi kukkunud. Ma ei nimetaks neid enam suurteks kampaaniateks sõna otseses mõttes, vaid jätkuprotsessiks. Varem olid põhilised heategevusprogramm „Jõulutunnel“ ning kiirabiauto või mõni masin, mida saab käega katsuda, et inimesed kampaania sisust aru saaksid. Tollal, 15 aastat tagasi, nad tegelikult ei saanudki aru. Tänapäeval aga ei pea enam masinat näitama, oleme jõudnud lapse, perekonna, ja loodame nüüd tulevikus jõuda organisatsiooni tasandile. Ambitsioon on juhtida tähelepanu riigi ja ühiskonna teatud problemaatikale ja saada sealt tugi taha. On üksikuid teraapiaid, haigusjuhtumeid, perelugusid, ravimeid, mida oleks vaja toetada, kuid mida pole veel riigi tasandil arutatud. Suur saavutus on, kui riik abistab ravimite, näiteks ihtüoosikreemide toetamist või hipoteraapia või viimaste arengute näitel asenduskodude finantseerimist või saab aidata vanemaid, kes on otsustanud pühenduda oma haigele lapsele kogu ööpäeva. Ükskõik kui armastav vanem sa oled, vajad ikka oma puhkusehetke, aega iseendale. See kõik on läinud teisele tasemele võrreldes 15 aasta taguse ajaga. Kampaaniate sisu ja eesmärk on muutunud, masina asemele on tulnud inimene. Enam ei mõisteta hukka, vaid selliste kampaaniate puhul oleme lõputult tänulikud peredele ja vanematele, kes on olnud nõus oma näo ja nimega esinema. Neil kõigil on üldjuhul ainult üks soov – aidata laiemalt kõiki selle probleemi käes vaevlevaid peresid ja lapsi, mitte ainult enda omi. Need on suure südame ja hingega inimesed.

Millised võiksid olla Lastefondi arengusuunad? Milline võiks olla Lastefond 15 aasta pärast?
Eesmärke on kaks – asenduskodud ja hoiuteenuse pakkumine. Seal on tööd väga palju. Selle all mõtleme mitut keskust, mitte ühte Tallinnas, Tartus või Pärnus, ja koostööd sotsiaaltöötajatega, riigiga – need on väga töömahukad ja suured projektid. 15 aastat tagasi ei osanud keegi unistada, et Lastefondis on läbi aegade tugevad tegevjuhid ning praegu on palju vabatahtlikke, võrreldes üksikutega algusaastatel. Vabatahtlikkonnast on Lastefondile väga suur abi ja imetore on vaadata, millise pühendumusega tööd tehakse. Sellised head asjad tulevad iseenesest ja seda ei osanud ette näha. Ka nõukogu on vabatahtlik, anname ideid ja võime leida ka sponsoreid, aga ainult sellest pole abi. On vaja särasilmset inimest, kes selle töö ära teeb, ideid realiseerib. Paljude inimeste palkamine oleks ebaefektiivne ja selleks ei ole fondil ka võimalust. Seega tuleb leida ühiskonnast need õiged inimesed, kes on valmis heategevusse panustama. Usun, et Lastefond on olnud kogu aeg aus ja avatud ilma skandaalideta. Kõik halduskulud, annetuste saajad ja toetuste suurused on kodulehel üleval. 15 aasta jooksul on võidetud annetajate usaldus ja loodetavasti suudetakse seda ka edaspidi hoida. Olulised on püsiannetused – selle nimel on aastaid tööd tehtud ning seda tuleb sihiteadlikult edasi arendada, kuid vaja on arenenud ühiskonda. Mujal ühiskondades on sageli spetsiaalsed annetuskonto numbrid ja riik kontrollib neid firmasid. See on väga töömahukas projekt.

Millised on olnud Lastefondiga seotud erilisemad hetked?
Üks on kindlasti karumõmmi saamislugu. Maskotina oli Mõmmik olemas, kuid tekkis mõte, et ta võiks ellu ärgata. Selleks tegime talle kostüümi inimsuuruses. Lastefondi raha loetakse hoolikalt ja see andis nõukogule tükiks ajaks mõtteainet, kas sellisel eesmärgil raha kulutada. Päris Mõmmik tundus siiski vajalik, et tegemist ei oleks mitte ainult sülekaruga, vaid maskott käiks erinevatel üritustel ringi ja oleks laste juures. Ühel hetkel otsustasime selle ära teha. Kui suur karu valmis sai, selgus, et Mõmmik ei saa ju ühistranspordis sõita. Kuidas me nüüd karuga hakkama saame? Siis tuli appi Honda esindus ja Lastefond sai toreda väikese auto, millel olid reklaamid ka peal. Sellest on olnud tohutult abi, sest vabatahtlikud saanud olla kogu aeg mobiilsed ja ei ole pidanud vanemate autosid hõivama. Mõmmikul on nüüd oma auto, rooli taha teda muidugi ei lasta. Kampaaniatel ja üritustel on suur karumõmm aidanud fondi palju. Usun, et Mõmmik tutvustab heategevuslikku elustiili juba 4-aastastele, mis minuni jõudis alles 40ndates, ning see jääb külge kogu eluks. Karumõmm meenub neile ka siis, kui nad ise hakkavad 20-30-aastaselt oma lapsi suunama ja mõtlevad, kelle heaks annetada. Karu on Lastefondi nägu.

Kes on fondilt abi saanud lastest Teid kõige enam kõnetanud?
Neid On olnud palju ja on tõesti raske ühte välja tuua, kuid kogu „Ma annaksin oma jalad Sulle, ma
annaksin oma käed Sulle“ kampaania. Kindlasti on meeldejäävamad olnud need lapsed, kes on ise oma näoga esinenud, näiteks ihtüoosikampaaniad. Kaido võlus oma siiruse, otsekohesuse ja aususega. Poiss soovis endale vanni ja sai maja. See näitab, et tuleb oma soovidega ettevaatlik olla.

Olete mitme lapse elu lihtsamaks ja paremaks muutnud. Mis tunne on näha tulemust ehk tervenemisprotsessi?
Seda tunnet ei saa kirjeldada. Seda tunnet tunneb iga inimene, kes on aru saanud sellest, et tegelikult on andmisrõõm kõige suurem rõõm! See on iga inimese sisetunde küsimus.

Kas olete veel sarnaste heategevusprojektidega või -asutustega seotud olnud või olete praegu?
Jah, erinevatega nii praegu kui ka varem ning panustanud ajaliselt ja toetanud rahaliselt. Tõsi, need on seotud kultuuri, teaduse, ajaloo ja spordiga.

Lugesin ühest intervjuust, et olete viimasel ajal oma ühiskondlikku aktiivsust vähendanud. Aga mis on olnud Teie ühiskondliku aktiivsuse saladus? Kuidas inimene, kellel on sama moodi nagu teistel 24 tundi ööpäevas, suudab end jagada kõigi kohustuste ja projektide vahel, eriti kui need on erinevad ja nõuavad seetõttu spetsiaalset süvenemist?
Ühest küljest üritan vähendada ja see ajutiselt õnnestus paariks aastaks, siis aga andsin sõrme paarile uuele algatusele ja olen kuidagi taas ühiskondlikult mitmeti seotud. Kui algatused on põnevad ja ettevõtmised läbipaistvad ning töötajad pühendunud, siis olen sellistele proovilepanekutele avatud. See on vastastikune – mul on kogemusi, mida jagada ja iga uus valdkond on omakorda mulle põnev katsumus.

Kas soovite veel midagi innustavat öelda inimestele, kes kaaluvad annetamist, toetamist või vabatahtlikuna panustamist või hoopis nendele, kes ei ole kunagi sellele mõelnud?
Ei ole kunagi sellele otseselt mõelnud. Ma isegi ei kujuta ette, kas Eestis on inimest, kes pole kunagi annetanud või pisutki panustanud millessegi, millega tal endal puudub n-ö omakasupüüdlik seos. Kui keegi selline leidub, siis soovitan proovida. See on hea tunne igal juhul. Raha on lihtne üle kanda ja püsiannetuse lepingut kerge sõlmida. Lastefondi näitel on selge, et pühendunud vabatahtlikud on fondi jaoks kõige olulisemad. Rahal pole nime ega nägu, küll aga neil, kes panustavad oma aega ja tundeid, saades loodetavasti vastu vahetu positiivse emotsiooni. Selline sümbioos ongi Lastefondi edasiviiv jõud.

Intervjueerisid Eneken
Laasme ja Liina Pissarev