Lugu sellest, kuidas suur hulk vabatahtlikke õilsa eesmärgi nimel kuude viisi meeskonnana töötas ning juba järgmist korraldama hakata soovivad. Kuidas noored võtavad kätte ja teevad ära, kui midagi oluliseks peavad. Kuidas eestlased  hea meelega aitavad, kui vaid neilt abi küsida. Kuidas peale üritust täienesid Lastefondi read heategijate võrra. Haruldaste haiguste päeva puhul märtsikuus toimunud üleriigilise Üleannetuse organiseerimise muresid ja rõõme jagavad üks ürituse Lastefondipoolseid koordinaatoreid Kaiu Kostabi ja Tartu perepäeva tiimijuht Hannela Viigi.

Kui palju vabatahtlikke kokku üritust korraldas ja kuidas neid leiti?

Kaiu: Minu hinnangul oli meil meeskonnas kokku ligikaudu 250 vabatahtlikku ja igas Eesti maakonnas viiest inimesest koosnev n-ö juhtgrupp, kes seda asja vedasid. Seega oli tarvis kokku saada väga suur meeskond ja see polnudki lihtne ülesanne, sest kui teha midagi täiesti nullist, siis on alguses tarvis oma ideed kõigepealt “maha müüa”. Õnneks meie projektijuht Ragnar sai sellega suurepäraselt hakkama ning saime vajaliku arvu inimesi kokku. Kuna Ragnar on varasematel aastatel olnud Pardirallide korraldaja, siis saime tänu temale oma meeskonda väärtuslikke inimesi, kellel oli suure projekti läbi viimise kogemus ja kes aitasid projekti käivitamisele oluliselt kaasa. Olen selle eest väga tänulik, et nad otsustasid meiega liituda. Palju vabatahtlikke tuli Lastefondi kaudu ja liitusid ka nende sõbrad ning tuttavad. Kutsusime inimesi ka Facebookis üles projekti vabatahtlikuna panustama. Huvilisi oli palju ja osad neist on tänaseks liitunud ka Tallinna ja Tartu vabatahtlikega. Kõik meeskonnaliikmed, kellega olen saanud peale üritust suhelda, soovivad Lastefondi projektides ka edaspidi osaleda. Me saime väga tugeva tiimi kokku, kellega edaspidi veel suuremaid asju teha.

Millised olid suuremad ootamatused enne ürituse algust, mis vajasid lahendamist?

Kaiu: Lastefond korraldas nii suuremahulist kampaaniat ja üritusi esimest korda ning ootamatusi tuli ikka ette. Samaaegselt oli tarvis saada ürituse päevaks kõikidesse Eesti maakondadesse plakatid ja reklaamid üles, kokkulepped kaubandukeskustega, transportida asjad, leida päevajuht, fotograafid, näomaalijad, tantsijad ja üks tuntud Eesti artist esinema. See tegevuste nimekiri oli tegelikult päris pikk.

Lastefond on varasematel aastatel korraldanud haruldaste haiguste päeva raames (rahvusvaheline päev, mis toimub igal aastal veebruari lõpus, et pöörata tähelepanu haruldaste haigustega inimestele) üritus Tallinnas ja Tartus. Sellest kasvas Ragnaril välja idee teha 2017. aastal üritus kõikides Eesti maakondades, et koguda suurem summa annetusi abi vajavatele lastele ja näidata, et Lastefond aitab lapsi üle Eesti ning ei ole ainult Tallinna ja Tartu keskne organisatsioon. Kui Ragnar oma idee 2016. aasta sügisel Tallinna vabatahtlike koosolekul välja käis, tundus kõik esialgu väga suure ülesandena. Osade jaoks kindlasti liiga suurena. Alustasime meeskonna komplekteerimisega ja samaaegselt projektiplaani koostamisega. Ettevalmistusteks oli tegelikult aega vähe, aga mina uskusin, et suudame selle ära teha ning Ragnar ei kahelnud selles hetkegi. Leidsime kiiresti inimesed, kes olid motiveeritud ja inspireeritud sellest kõigest. Nii see asi meil käima läks.

Probleeme oli ja samuti kiiret reageerimist vajavaid olukordi. Tänu heale meeskonnatööle tulime toime ja kõik lahenes. Otseselt ei ebaõnnestunud midagi. Taaskord sain kinnitust sellele, et kuniks on suhtumine, et pole probleeme, vaid on lahendamist vajavad olukorrad, toimib kõik.

Hannela: Keeruliseks tegi ürituse korraldamise asjaolu, et varem pole me fondis midagi nii suurt läbi viinud. Samuti, et kõiki tegevusi peame korrutama numbriga 15. See tegi asjade hankimise raskemaks, vabatahtlike ja esinejate leidmise keerulisemaks jms.

Millised olid positiivsemad üllatused, mida sellise suurürituse korraldamise meeldivaks tegid?

Kaiu: Meeldiv üllatus oli see, kuidas inimesed, kes ei olnud midagi sellist varem teinud, haarasid inistatiivi ja said täiesti nullist väga suurte asjadega hakkama. Tore oli ka näha, kui palju huvitavaid ideid ja mõtteid nii suur meeskond suudab pakkuda – kõikidel on oma lähenemine ning sellest sünnivad parimad lahendused. Näiteks valmisid meil ilusad ja võimsad mündimasinad, mis on maakondade kaubanduskeskustes tänaseni ning mille kaudu on endiselt võimalik ravitoitu vajavaid lapsi toetada. Märkimist väärib ka see, kui toredad lennukiteseinad ja käteseinad meile tehti. Tänu motiveeritud inimestele, kes olid nõus nende asjade tegemise ja korraldamise enda peale võtma, said kõik ideed ja mõtted teoks. Inimesed võtsid vastutuse ja lihtsalt tegid ära. Kohati ei uskunud ma oma silmi, milleks ollakse võimelised. Meil on tegelikult Eestis väga palju tublisid inimesi, kes on suutelised suuri asju korda viima, kui neile selleks võimalus anda.

Hannela: Nagu ürituste korraldamise puhul ikka, on alati kõige meeldivam näha, et kõik sujub. Nii suure projekti puhul oli hirme ja küsimusi palju ning kuni viimase hetkeni olin valvel, sest ei osanud isegi mitte ette mõelda, mis võiksid olla need kohad, mis võivad ebaõnnestuda. Seda enam oli väga hea tunne, kui nägin, et kõik laabub. Ühtlasi sain kinnitust, et ka kõige viimases hädas ja pingelises olukorras leidub toetajaid, abistajad. Tuleb lihtsalt küsida ja võib nentida, et abi tuleb sealt, kust oskan seda kõige vähem oodata. Väga üllatav oli vaadata, kuidas 20 üksteise jaoks võõrast inimest ehk vabatahtlikku töötasid sellel päeval väga ühtse meeskonnana. Kõik teadsid oma rolle, samas ei olnud kellelgi probleemi teist abistada. Kõik teadsid, miks nad on kohale tulnud ja mida nad teevad.

Kuidas sponsorid ja muud toetajad kokkuvõttes tulid kaasa pakkumisega osaleda tasuta heategevuslikul üritusel?

Kaiu: Ettevõtted tulid väga hästi kaasa ja olid nõus oma panuse andma. Väga paljud olid valmis toetama kas rahaliselt või annetades erinevaid tooteid õnneloosiks ja auhindadeks. Esinejaid oli veidi keeruline leida, aga asi polnud selles, et Eesti artistid ei oleks tahtnud head teha, vaid takistuseks oli peamiselt ajaline graafik, mis ei võimaldanud meie üritusel osaleda.

Mis teeb ühe heategevusliku ürituse korraldamise keerulisemaks võrreldes tavalisega, kus maksad raha ja kõik on olemas, ning mis teeb selle just väärtuslikumaks?

Kaiu: Heategevusliku ürituse korraldamine ongi keeruline selle poolest, et vahendid tuleb leida sponsorluse korras ja tihti on need võimalused piiratud. Ajakulu erinevate firmadega suhtlemisel on oluliselt suurem kui tavalise ürituse korraldamisel. Väärtuse annab see, et kõik ettevõtted, kes meiega koostööd teevad ja on seda teinud, annavad oma hindamatu panuse heategevusse ja aitavad kaasa sellele, et kitsaskohad meie süsteemides saaksid kaetud. Eraisikutel ja vabatahtlikel on võimalik panustada oma ajaga, ettevõtetel pigem rahaliselt, kuid panus on mõlemal juhul paljude Eesti laste jaoks nende elu muutev või selle kvaliteeti parandav. Ravitoidusegu saavad lapsed näiteks suudavad oma haigustega paremini võidelda ning on ka neid, kelle puhul toimub lõplik tervenemisprotsess. Ravitoidusegud on väga kallid ja üldjuhul ei saa üks vanematest tööl käia, mis piirab pere eelarvet oluliselt. Peredel on moraalselt raske, kuid loodame Lastefondi abiga neilt võtta vähemalt rahalise toimetuleku probleemi laste ravimisel. See on võimalik ainult tänu headele annetajatele ja vabatahtlikele, kes sellele kaasa aitavad.

Hannela: Kõige suuremad väljakutsed olid seotud asjade hankimisega – lava, tehnika, auhinnad ja muu. Kuna erinevate ettevõtete ja toetajate poole pöörduti üle Eesti, siis pidi jälgima, et ei oleks topelt küsimisi. Tuli ette ootamatusi, et kas ma nädal enne üritust saan lava või kuidas seda transpordin ja need tuli lahendada.

Tiimijuhina oli minu jaoks kõige suurem õppetund ja kogemus seotud inimeste tundmaõppimisega. Kuidas lühikese aja jooksul minu jaoks võõrastes inimestes leida üles nende tugevused ja oskused ning anda neile ülesanne, milles nad on tugevad.

Kuus kuud ettevalmistusi, ürituse ajal päev läbi toimetamist, lisaks kokkuvõtete tegemine – kas olete valmis juba mõtlema järgmise aasta Üleannetusele, kuivõrd selle aasta kogemuste põhjal on järgmist korraldada ju tunduvalt lihtsam?

Kaiu: Oli raskeid olukordi ja kiireid aegu, kuid teadsin juba Pardiralli kogemusest, millega see kõik lõppeb. Ehk lõpuks lahenevad ka kõige keerulisemad olukorrad, tuleb vaid tegutseda selle nimel. Tegelikult kukkus kogu kampaania koos perepäevadega väga hästi välja ja päeva lõpuks olid emotsioonid ülevad. Väsimus korraldamisest ja toimetamisest on ajutine, motivatsioon jäi alles. Olen juba täiesti valmis järgmise aasta Üleannetusele mõtlema, sest esiteks jah, on oluliselt lihtsam, sest kogemus olemas ja teiseks teadmine, et sellised asjad on võimalikud. 

Hannela: Üritus sujus hästi. Rahvast oli, meeleolu oli sõbralik ja vahva. Tegevused meeldisid nii lastele kui ka vanematele. Kindlasti tuleb seda korrata ja veel paremini!